Poolitamine ja kriipsud
Üldreeglina on vähem probleeme dokumendi vormistamisel, kui ei poolitata. Vähemalt ei tohiks seda teha nii, et pea iga rea lõpus sisestada miinus ja vajutada enterile. Kui hilisema korrektuuri käigus jääb rida lühemaks või pikemaks, siis järgnev tekst jääb jonnakalt uude lõiku nagu kasutaja soovis. Korrastamiseks tuleks kustutada nii sisestatud kriips kui lõigumärk.
Kui pika sõna keskele sisestada kriips, siis saab arvuti aru, et selle koha pealt võib sõna poolitada ja vajadusel teeb seda. Kui aga ta leiab, et sõna mahub siiski täies pikkuses ühte ritta ära, siis jätab ta kriipsu alles. Nii tekivad keeleliselt imelikud ja kohati lausa väärad sõnad. Ekraanilt on selliseid üleliigseid kriipse tihti keeruline leida, väljatrükis torkavad kohe silma. Teine oht on see, et tegelikult mitte alati ei tohi kriipsu koha pealt poolitada. Näiteks "§-d 12 ja 19". Seepärast tuleb problemaatilistes kohtades kasutada erinevaid kriipse, mis kas lubavad poolitamise või mitte.
Lõigu omaduste seas saab lubada ka automaatse poolitamise aga eestikeelsetes tekstides ei tööta ta alati korrektselt. Kindlsti ei tohiks automaatset poolitamist kasutada pealkirjades.