Teatriöö
Midagi oli selles öös ikka täitsa viltu. Õpetajad kutsusid kõik lapsed ööseks kooli, et Ronja etendust harjutada, aga tegid sellest ikka täitsa midagi muud!!! Õpetajad jonnisid terve õhtu. Meie arvasime, et hakkame teatrit tegema, aga välja tuli ainult üks kino. Pidime pidevalt seda tüütut palli mängima ja ujuma ja kõigele tipuks ka tantsima. No kui õpetajad lõpuks soostusid öörahu välja kuulutama, siis sellest sai juba tõeline seebiooper. Esiteks nad teesklesid, et magavad juba. Tundsime juba kergendust, et nad nii kergesti magama saime, aga siis läks lahti. Nad sakutasid magavaid lapsi ja käskisid neil telefonid ära anda, ehmatasid juba uinunuid ja hüüdsid: "Üllatus, üllatus. "Siis hiilisid ühe klassi juurest teise juurde, istusid voodiserval ja ümisesid. Kui keegi julges küsida, kes nad on ja mida nad siin teevad, siis tuli vastuseks, et neil pole aimugi. Suur häda oli nendega. No marutasid, mis kole. Juba koitis, kui sõba silmale saime ja siis hetkekene vaikust ja kõik algas otsast peale. Etendust me ei saanudki harjutada!
Lastevanemate kirjad etenduse järelkajana:
Teil oli 100% õigus, etendus oli tõesti midagi ... ei oskagi kirjeldada (igatahes ülivõrdes), mulle meeldis see väga. Isegi vaatamata vähesele õhule, mis saalis oli. Selline hulk lapsi kaasatud ühte etendusse ja igaüks mahtus õigesse kohta. Sellist asja ei näe teatriski. Õpetajate esitus oli omaette vaatamisväärsus :-) Seda kommenteeriti veel koridoriski treppidel kui kõik lahkusid. Uskumatult tublid inimesed, kes sellise asjaga hakkama said! Aleksanderi isa