Urmase tegevusi

Üks maja, mitu nime

• Alustasin ülikooliõpingute kõrvalt 1992 aasta sügisel töötamist Tartu 5. Keskkoolis arvutiõpetajana. Esialgu ajutisest tööst on välja kujunenud päris pikk tegevus. Kuna võimalused muutuvad väga kiiresti (Jukudest said XT ja 286, siis tuli esimene 386, 486..., klassitäis Pentiume, ...), siis rutiinseks töö ei ole muutunud.
• 16.02.1995 nimetatakse kool ümber Tartu Tamme Gümnaasiumiks. Umbes sellest ajast peale olen tegelenud ka kooli veebilehe arendamisega... Suur tänu kõigile abilistele.
• Alates 1997. aastast jäi minu ülesandeks ka arvutiklassis oleva tehnika hooldamine ja süsteemi admistreerimine. Omal käel sai 1998 aasta suvel tööle rakendatud Linux'i server.
• August 2007 vedasin koolimajja 2 kilomeetrit kaableid, et igasse klassiruumi saaks Internetiühendusega arvuti. Koridoride seintele tekkisid minu tegevuse tulemusena metallkapid võrguseadmetega. Selelga said lahendatud tehnilised probleemid eKooliga liitumiseks.
• 01.08.2015 Tartu Tamme gümnaasium jagunes kaheks. Gümnaasiumiosa kolis uude majja Nooruse 9 ja põhikooliosa vanas kohas sai nimeks Tartu Tamme Kool. Pärast ligi pool aastat kestnud kõhklusi ja kahtlusi olin mina üks neist, kes jäi edasi põhikooli.
• Sügis 2021 kool läheb üle Stuudiumile. Administreerimiskoormus väheneb, aga ära ei kao.
• Seega viimase 35 aasta jooksul olen ühes ja samas majas töötanud kolme erineva kooli heaks.

Matemaatika ja kunst

• Tõenäoliselt panite tähele erinevaid "lillekesi" minu veebilehe päises, koos matemaatiliste võrranditega nende all. Nende joonistusteni jõudsin ülikoolis ühe kõrgema matemaatika tunni ajal, kus räägiti polaarkoordinaatidest.
  Olin just tegelenud arvutiga "Juku" ringi joonistamise optimiseerimisega. Nimelt puudus millegipärast "Juku BASIC'us" ringi joonistamise käsk. Sai joonistada punkti, sirget, ristkülikut. Tuli ise nuputada, kuidas ring punktide kaupa valmis saada. Ning siis tulemust optimiseerida nii, et ühe ringi joonistamine ei võtaks mitte 2 minutit vaid kümmekond sekundit. Sisuliselt olin juba polaarkoordinaatideni jõudnud, nüüd sai lihtsalt erinevate parameetritega mängides palju huvitavaid kujundeid.
  Siit peale olen neil matemaatilistel kujunditel palju liugu lasknud - kirjutanud referaate vene ja inglise keeles, testinud erinevaid arvutikeeli (BASIC, Pascal, PHP) ning freesinud neid puidule või plastile.

  

  Hea tõestus sellele, et matemaatika on ennekõike kunst. 2014/2015 õppeaastal juhendasin selle teemalist õpilasuurimust. Seoses sellga lisandus ka Python versioon.
• 2020. aastal maal garantiinis viibides jäi aega üle on-line kursustel osalemiseks. Õppisin rohkem tundma graafikaprogramme Inkscape ja Gimp. Hiljem üritasin ringitunnina oma õpitut edasi anda ka õpilastele. Päris huvitav kogemus kunstikauge inimesena õpetada lapsi, kes on käinud aastaid kunstikoolis. Vektorgraafika töödest tegin albumi.

Virtuaalne ja reaalne

• 1997. aasta sügisel kutsuvad Urmas Tokko ja Ain Tõnisson kaasalööma keskkonnaprojekti Tyybel organiseerimisel. Tyyblist kasvas väja TaasTyybel (1998/1999) ning hiljem Tyybel 4 (99/2000), seega antud temaatikaga olin hõivatud kolm aastat. Selle aja sisse jäi palju huvitavaid üritusi (kolm kokkutulekut Tartus, üks kokkutulek Karulas, õpetajate õppepäev, reis emajõel jne). Minu suurimaks ülesandeks on olnud veebilehe ning manuaalide kujundamine, internetimängu tehniline ettevalmistamine (Perl).
• 2000/2001 õppeaastal sai sama seltskonnaga organiseeritud loodusteaduslikku telemaatikaprojekti Eesti 9.-12. klasside õpilastele Vesi peale?. Sai jällegi tegeldud veebilehtede tegemisega ning PHP abil korraldatud ka kaks reaalajas toimunud veebipõhist viktoriini.
• 2002. aastal kirjutasin Miksikese palvel ning Hollandi saatkonna MATRA-KAP toel nüüdseks juba manalateele läinud on-line viktoriinide keskonna "Express viktoriinid".

Valgus-, video- ja heli

• Koolis töötamise üks põnevamaid osasid on see, et end saab proovile panna väga paljudes rollides. Kuna meesõpetajaid koolides napib, siis kipub varem või hiljem olema nii, et nende juurde tullakse palvega korda teha mõni elektriseade või mööbliese. Ja kui sul on taskus informaatikaõpetaja paberid, siis veeretatakse sujuvalt sinu õlule kõik mis vähegi elektroonikaga seotud - näiteks helipult. Kui juba korraga sõrme annad, siis käsi võetakse. Ei tähenda seegi, et karu on lapsepõlved kõrva peale astunud.
• 14.05.2004 Kooli aulas etendus põhikooli kevadpidu "Väike nõid". Minu ülesandeks jäi taustapiltide näitamine, heliefektid ning "lõkke" meisterdamine. Mälestuseks on jäänud amatöörvideo. Vaata pilte kooli pildialbumist.
• 13.05.2005 Jällegi kaasati mind põhikooli kontsert-etenduse tegemisse. Seekord oli läbivaks teemasks "Pipi". Minu kätetööks jäi õpilaste tööde arvutisse saamine, töötlemine ning nende näitamine etenduse taustaks. Vaata pilte kooli pildialbumist. Kuna istusin kogu etenduse lava kardina taga nurgas siis etendust ennast ma suures osas ei näinud. Kahjuke ebaõnnestus ka kaameramehe üritus etendus vidolindile jäädvustada.
• 18.05.2006 Analoogiline töö kontsertetendusele "Karupoeg Puhh". Õpilased mängisid etenduse edukalt vaatamata sellele, et õigel etenduse päeval oli terves linnajaos elekter ära üle 8 tunni ning lava kohal olev mikrofon sai löögi koolikotilt juba esimese tantsunumbri ajal. Vaata pilte kooli pildialbumist. Tehniliseks uuenduseks oli etenduses varem filmitud video kasutamine. Minu ülesandeks oli video monteerimine.
• 04.05.2007 Kui juba näidendite maailma on sind tõmmatud, siis sinna jääd. Seekord siis "Lumevalgekese lugu". Vaata pilte kooli pildialbumist
• 18.04.2008 "Pildikesi koolipõlvest" Vaata pilte kooli pildialbumist. Etendus kujunes nii menukaks, et seda mängiti lühemas variandis ka 20.09.2008 Tammelinna päevade raames Oskar Lutsu majamuuseumis ja 25.10.2008 Kundas lasteteatrite festivalil "Väike Lava 2008".
• 08.05.2009 algklasside kontsert-etendus "Kuldvõtmeke" Vaata pilte kooli pildialbumist. Lisaks juba tavapärasele videoprojektorist piltide näitamisele (esimest korda oli korraga kasutusel kaks erinevat videoprojektorit erineva pildiga) pandi mind ka lavale õpetajate tantunumbri sisse.
• 21.11.2009 - minu esimene esinemine suurel laval - Tartu Tamme Gümnaasiumi 65/90 juubeli kontsertaktusel astusin koos kolleegidega üles neljaks tantsunumbriks Vanemuise Kontserdimaja laval. Lava kippus meie rühmale väikseks jääma aga publik (täismaja) oli heatahtlik ning andis meie apsud andeks. Tagantjärgi videolt vaadates olin mina selle tantsurühma nõrgim lüli - 30. aastaselt tantsimist õppima hakata siiski liiga hilja. Aga vähemalt mõned kohad tulid päris kenasti välja.
• 2009/2010 abistasin tööõpetuse õpetajat Tõnu Tomsonit CNC-freespingiga mööbli tegemise võistluseks õpilaste ettevalmistamisega. Alustajaid oli rohkem aga lõpusirgele jõudis 4 tööd. Vaata kooli pildialbumist.
• 09.04.2010 Algklasside kontsert-etendus "Hunt ja seitse kitsetalle" Vaata pilte kooli pildialbumist. Selle etenduse tegemisel otsustasime kiiresti, et videoprojektorist taustapilte ei kasuta. Selle asemel sai lisaks koolile vilistlaste poolt ostetud valgustitele renditud mõned prožektorid, need kinniotatud lakke ja lavale ning kõik ühendatud ühte tervikusse, mida saab valguspuldist või arvutist juhtida. Mina olin siis see, kes etenduse ajal arvutist oma suva järgi valgusteid sisse ja välja lülitasin. Kindlasti oleks saanud paremini, kuid esimese ürituse kohta oli tegu päris hea tulemusega. Tõenäoliselt oli minul kõige parem istekoht etenduse jälgimiseks, kuna heli- ja valguspult sai veetud saali taha otsa, laudade peale "teisele korrusele".
• 27.-29.04.2016 Seni viimaseks jäänud kontsert-etendus, nüüd siis uue koolinime alt - Mowgli.
• 2020. aasta kevadel püüdsime lavale tuua etenduse "Prints ja kerjus", aga pandeemia tõmbas selle projektile kriipsu peale. Üks tore ajastu sai sellega läbi.
• Aga ega loodus tühja kohta salli. 2021. aastal korraldati kovidi kiuste meie koolis 8. klassi õpilase loovtööna üleriigilise noorte lauljate konkursi "Koolilaul finaal. Tiina Tooding mässis mind sellesse ning märkamatult on saanud sama ürituse korraldamises osaleda kuuel korral.
• Kahel aastal korraldasin valguskujunduse ringi, et vahepeal omandatud teadmisi edasi anda ja leida endale abilisi. Nüüdeks olen juhendanud nelja õpilase valguskujunduse teemalist loovtööd. Lasin ühe töö Geminil üle vaadata ning ta tekitas sellest säärase raadiosaate vormis inglisekeelse ülevaate. Nagu tehisaruga ikka, vead on sees, aga teisalt on väga positiivne ja innustav.

Võimelmine ja tantsimine

• Tantsida pole mna kunagi osanud. Põhikoolis pandi terve klassi rahvatantsu tegema aga ega see polnud päris minu tassike teed. Jätsin pärast esimest esinemist kultuurimaja laval asja katki ning laulu- ja tantsupeole ei pürginud.
  Gümnaasiumis korraldati peaotantsu kursus. Käisin kohal, püüdsin usinalt kaasta teha aga sinna see jäi.
  Ma ei mäletagi enam miks, aga 2003. aasta sügisel leidsin end Descares'i Lütseumis tantsuklub AVE algajate tantsukursustelt. Kokku käisin neil algkursustel kuuel korral viie erineva partneriga. Mingi kogemuse muusika saatel figuurkõndimisest ju sain, aga kindlustunnet edasijõudnute kursusel jätkamiseks mitte.
  Ühel juhul lõpetasin kursuse suure jalavaluga. Kui paari kuu pärast eraialaarstile jõudsin, väitis ta, et 40 aastaselt ma enam ei käi. Arsti määratud ventituste, võimlemise ja omaalgatuslikult võetud Tai massaaži toel suurem valu kadus. Nüüdseks olen siis varastanud 13 aastat arsti ettekuulutuse kiuste. Järgmisel aastal olin jälle algajate kursustel platsis, aga nüüdseks oli ilm ümber pööranud - mehi oli rohkem kui naisi. Minu viimane partner algajate kursusel enam osaleda ei tahtnud. Käisin kaks poolikut aastat Luunjas sama juhendaja line-dance kursustel. Seal ei olnud partnerit vaja, aga kavad läksid üsna kiiresti liialt keeruliseks.
  2007. õpetajate jõulupeo korraldusmeeskonnas suutsin teistele pähe istutada, et võiks korraldada numbri tollel hetkel populaarse telesaate "Tantsud tähtedega" teemadel. Ega keegi kolleegidest teadnud, et ma olin selleks ajaks juba neljandal algkursusel ning mulle pakuti partneriks nooruses võistlustantsija olnud kolleeg. Mõningase harjutamise järel suutsin kolleegid ära petta nagu ma oskaks sambat tantsida. Mõni aeg hiljem kutsusin oma viimase tantsupartneri kooli ballile (pidin seal ju nagunii kohal olema) ning üllatasime noori sellega, et olime enamuse ajast tantsupõrandal. Ei nemad teadnud, et olime kaks aastat üksteist vääannud ja mingi kondikava igaks tantsuks selgeks saanud. Mina tantsisin seinte järgi, partner muusikasse. Väliselt võisime teiste algajate seas edukad tunduda, aga partnerit vahetades on kogu kava untsus.
• Õpetajtel oli tollel ajal tavaks õpetajate jõulupeol etteasteid teha. 2010 võttis kehalise kasvatuse õpetaja Janika meesõpetajd kokku ja üritas meile tantsukava selgeks õpetada. Tulemuseks oli kaks kava - üks suuskade (pigem suusakeppide) ja teine vedikuga. Siit sai alguse kahe aastane seiklus võimlemisega.
  12.02.2011 osalesin koos kolleegidega rahvusvahelise iluvõimlemisvõistuluse Miss Valentine 2011 lõpugaalal A.Le Coq Sporthallis kavaga "Suusatama". Sama kava esitasime nenjandat korda, esimest korda väljaspool koolimaja. Esinemine gümnaasiumi jõulupeol pandi üles ka Youtube lehele. Pilte leidad siit.
  Selge see, et meie kava oli esitatuist nii koreograafiliselt, tehniliselt kui artistlikult kõige nõrgem. Aga tänada tuleb kahte Janikat, et asi nii kaugele jõudis ning publik meid välja ei vilistanud. Peen niiditõmbaja Janika Kurg, kes aasta tagasi meesõpetajad kokku korjas ning liikuma pani ning Janika Mölder, kes oma uneajast vaatas neljapäeva hilisõhtul (trenni lõpetasime 23:30) särasilmil meid julgustades üle vaatas ning esinemisloa andis.
  Enesele on võib-olla faktist, et esineda sai, olulisem see, et kogesn järjekordselt täiesti erinevat maailma. Ega ise muidu sellist võistlust ju vaatama ei oleks läinud. See, mida naised kuritkate, pallide, lintide ja muude vahenditega 12x12 meetrisel vaibal ette võtavad on vaimustav. Aga veel vaimustavam on see, millise innuga selle sära nimel töödatakse. Kuidas treeningusaalis kuus neidu ilma muusikata tegid oma pika kava läbi oli veel võimsam pilt, kui needsamad neiud sädelevates kostüümides, värvikirevas valguses sama asja muusikaga tegid. Meie olime ilma muusikata ikka väga suures hädas ja kui aus olla, ega siis muusikagi meid alati ei aidanud.
  Teisalt jäid kalli pileti osnud tribüünidel istuvad vaatajad ilma melust teiselpool vahekardinat. Kaks vaibatäit harjutavaid ja närvitsevaid (meie rühm oli tõenäoliselt kõige rohkem närvis) inimesi. See on hoopis teine atmosfäär. Olles Janika käe all kolm kuud kokku puutunud vedikuga (võimlemisvahend liniku ja lindi vahepeal), oli nauding vaadata, mida suudetakse korda saata võimlemislindiga. Kui mingi element tundub väga tuttav, siis osatakse see ikka mingi trikiga lõpetada või siis märkamatult viia üle järgmisele joonisele.
  Esinemine - kes enam seda mäletab, mida ma selle 4 ja poole minuti jooksul tegin. Kõik mõtted olid seotud järgmise liigutusega. Tundus, et enamus asju tuli välja nii nagu planeeritud. Välja arvatud video tagaseinal - see ei olnud meie tegevusega sünkroonis. Aga palju üldse neid oli, kes märkasid, et mingi triibulise tausta peal tekstid jooksid. Muusika oli õnneks hästi kuulda (paremini kui tribüünil) ning valgustajad ei pimestanud meid liialt. Omamoodi märk esinemisele pühendumisest oli ka see, et sellest neljast ja poolest minutist piisas, et täiega võhmale saada.
  Kui gala esiemst osa jälgiseime väiksest telerist, siis teise osa ajaks läksin mina külgtribüünile. Nähtud pilt oli vaimustav. Olen kindel, et nautisin seda enam, kui oleks varem saalis vaid pelgalt vaataja olnud.
  Tiivaripsutusest vedikuga niisama ei pääsenud. Lisaks tavapärastele esimeistele koolipidudel astusime üles kohvikus Shakespere viie kooli kohtumise õpetajatele, Vanemusie suures majas (VK Janika 20 juubel), Miss Valentine gaalal 2012 aastal ning Meeste turnipeol Tallinnas Kalevi spordihallis (10.03.2012. ja sattusime seetõttu Tallinna TV ekraanile).
• Kui Aura veekeskus lahti tehti, siis hakkasin osalema päris tihti vesiaeroobika tundides. 2011. või 2012. aastal võeti kavva Aqua Zumba. Päris naljakas oli vees tantsukavasid teha. Mingil hetkel tekkis peas küsimus, kuidas võiks välja näha sama asi kuival maal. Nii ma kinkisingi endale 39, sünniäevaks Zumba treeningu. Meeldis nii väga, et augustis linna naastes kasutasin vabu õhtuid sellele nii palju kui sain. Minu lemmiktreeneriks sai Kertu. Jaanuaris ma enam ei kõhelnud, ostsin ära kuupileti Tähtvere Tantsustuudiosse. Siis ma veel ei teadnud, et Kertu on puhkusel kaugel Ameerikas ning asendab noor sõjaväe drillseersanti meenutav neiu. Kui see oleks olnud minu esimene Zumba trenig, ei oleks ma tagasi tulnud. Aga mul oli hea mälestus varasematest treeningutest ning ette makstud kuupilet. Otsustasin hambad ristis selle kuu aega ära kannatada. Mingil hetkel õppisin ära, et kõik on hästi, kui ei vaata ennast peeglist. Selleks ajaks, kui Kertu tagasi tuli olin selle hulludele noortele mõeldud tempoga harjunud ning nautisin Kertu ning teiste treenerite tunde üha rohkem. Pidasin vastu 10 aastat, siis elu muutus ning enam sobivat aega ei leidnud. Kertu võttis tempo maha ja keskendus ainult naistele (mul ju ei sobi minna treeningusee Ladies Latin, mis sest nii vesiaeroobikas kui Zumbas olin 90% juhtudel 20 aasta jooksul ainus mees trennis) ning Tähtvere tantsuklubi muutis maksetingimusi. Korra või paar aastas olen hiljem ikka Zumba jaoks aega võtnud. Aga lõbu (fun) on kadunud. Noored treenerid keskenduvad mürale ja suruvad peale jõuharjutusi, mis minu anatoomiaga enam kokku ei käi. Juhendaja ootab, et sul on kava selge ja jätab vahepeal ise kaasategemise pooleli. Kui ma kiiresti ei leia, kelle järgi teha, siis olen nagu peata kana.
• Zumbas ühtegi kava selgeks ei saanud, aga tekkis mingi sammukombinatsioonide kogum, mis juhenaja näitamisel õigel hektel välja tulid. Vähemalt jätsin endale mulje, et tulid. Füüsiline koormus on hea ning vaimne puhkus ka, sest Zumba põrandal olles ei ole muudeks mõteteks, mis tuleb järgmisena.

Teatri tegemine

• Lustivere 8. klassilises koolis juhtus millegipärast nii, et eesti keele õpetaja Malle Tuur kasutas meie klassi pea iga suuremal kooli üritusel mõne näidendi või luulekavaga. Mingil hetkel toimis kogu klassi hõlmav näitering. Ka vanemad olid dekoraatorite ja kostümeerijatena kaasatud. Põhiliseks esninemiskohaks oli kolhoosi kultuurimaja aga suuremate tükkidega sai käidud ka Jõgeval rajooni koolinäidendite võistlusel ("Oskar Lutsu mälestused", "Salu Juhan"), Puurmani sõjaväebaasis (mingi vene keelne näidend) ning valimiste ajal Aidu ja Pajusi kultuurimajas, kohalikul kiigeplatsil. Üsna kohe sai selgeks, et ega minust näitlejat ei saa aga vähese tekstiga osades (puu, röövel, poiss, õpetaja, isa) lõin ikka kaasa ning mulle meeldis see. Samas sain sellest perioodist ka kaks isikliku kogemust, mida saab teha näidendiga, kui üks osalistest suhteliselt prooviperioodi lõpus kõrvale astub. Perekondlikel ja tervislikel põhjustel jäin kahes etenduses pealtvaatajaks. Esimesel juhul mind asendati (tüdruk mängis poissi) ning teisel juhul kirjutati tegelane näidendist välja. Eredamad mälestused sellest perioodist:
  • Salu Juhani lugude ühes pildis pidime võidu jookma. Apsakaid oli kaks. Esiteks sai piltidevaheline helikujundus paika alles esietenduse ajal. Peaproovi tegime ilma muusikata. Nii selguski, et me ei jõudnud riideid ära vahetatud selle ajaga, mis muusika mängis. Kui varem oli looke tundunud isegi pikavõitu, siis nüüd ta jäi kuidagi väga lühikeseks. Et pausi ei tekkiks kupatati meid lavale nii nagu me olime. Mina tegin jooksuringi paljajalu, Bruno tõi näidendisse sisse ketsipaelte sidumise stseeni, mida käsikirjas polnud. Teiseks pidi Ahto tollel ajal üsna populaarse susipüssi abil stardipaugu andma. Käsikirja järgi pidi pauk tulema alles teisel katsel. Ahto tegi neli katset ja pauk jäigi tulemata. Bruno oli jällegi see, kes kastanid tulest välja tõi - võttis Ahtolt susi, viskas selle suures kaares lavakardina taha, ja andis jalaga stardipaugu. Kõik sujus kokkuvõttes paremini kui käsikirjas.
  • Üheks aastaks muusikaõpetajaks olnud Kaarel Tetsman suutis meid Oskar Lutsu 100. sünniaatapäevale pühendatud kavas laulukoorina laulma panna. Ega publik teadma pidanud, et üsna mitu meist laulda ei osanud (mina nende seas).
  • Üks parimaid etendusi, mida olen läbi aegade näinud on Tšehhovi "Juubel" Vaimastvere kooli (loodan, et mäletan õigesti) esituses Jõgeva Kultuurimajas. Olen seda tükki näinud ka proffide esituses aga nad ei mänginud pooltki nii hästi kui lapsed.
  Igatahes oli selline näitering väga heaks kooliks, milles sai maha joosta oma näitleja sarved. Ei pea trügima Superstaari karussellile nagu praegused noored kipuvad tegema.
• Kõige parema publiku tagasiside sain Tartu Ülikoolis mängitud vanamehe rolli eest Lev Slavini näidendis "Тихий старичок". Tegemist oli kursuse poolt leitud teest vene keele eksamist kõrvale hiilimiseks. Eksami asemel tegime teatrit. Esitusele tuli mitmes koosseisus mitu erinevat lühilugu. Näidendi leidsin ühest tädipoja poolt vanaema juurde unustatud venekeelsest ajakirjast "Современная драматургия 85". Eks ta jälelgi oli kergema vastupanu teed minek, et ei peaks midagi vene keelde tõlkima hakkama (tõsi hiljem sai enda lõbuks tõlgitud eesti keelde).
  Kiita sain ma enda arvates asjatult väga tõepärase ehmumise eest. Tegelikult ma ehmusin päriselt, sest lavapartner jättis pausi tegemata ja hüppas mulle täiesti ootamaatult peale. Mina juhtusin selle hetkel olema publiku poole näoga, parner seljaga - kogu näitlemise saladus.
• Tamme Gümnaasiumi õpetajatel on palju traditsioone vaba aja ühiseks koos veetmiseks. Üheks selliseks ürituseks on vabariigi aastapäeva ning aastalõpu tähistamine väikese söögi ja meelelahutusega. Pea alati on olnud ka mõni väljaspoolt maja külaline aga enamuses osalevad meelelahutuses õpetajad ise.
  2008 jõuludeks valmis etendus Jõuluseadus, kus minul tuli hundina üles astuda. Kiirustades tehtud etenuds, koos näitlejatega, kellel oli proovide perioodil väga palju tegemist. Esimest korda saigi kogu trupp kokku alles etenduseks. Aga tore ikka.
  2011 vabariigi aastapäeva ürituse suurimaks numbriks sai näidend Kalevipoeg. Ettevalmistusperiood oli pikk ja pingeline. Algselt pakutud kõrvalosast kasvas välja ligi 30 minutit laval olekut. Mina panin valgustid ja projektorid üles ning lasin teistel neid siis juhtida. Eks tehnika pärast närvitsemine jättis mäitlemisessigi oma jälje. Õnneks elasid kõik ülejäänud oma rollidesse väga hästi sisse ning lõpptulemus oli hea.
  Kujunes nii välja, et kokku toimus kolm etendust - kaks õpilastele ja üks praegustele ning endistele õpetajatele.