Autor(id): J.B. Priestley ainetel Jaan Tooming
Žanr: komöödia
Näitlejad: Kristo Viiding, Kaidi Koppel, Airé Pajur, Karl Bussov, Rein Annuk, Mikk Sügis
Tutvustus: Kui ühel päeval teeb Valga pangakontori juhataja midagi enneolematut,
tekitab see linnakeses skandaali – kuidas nii võib?!
Kui kõik nii teeksid – mis siis saaks?! Kui riigiametnikel pangajuhataja
veenmine ei aita, tuleb neil kasutada äärmuslikumaid meetmeid…
Hinnang: Nii külma vastuvõttu pole ma Lendteati majas veel kunagi varem saanud.
Eks jahe on saalis varemgi olnud, aga altai on oodanud ees naerusuine
kohvikupidaja imemaitsvate kookide ja soojendava teega. Kusjuures valikus
on olnud ka kodune rohutee, mitte pelgalt kaugelt maalt sisse toodud
teepõõsa kange leotis. Loodan, et kevadel lubatud pärnaõie tee
järgmisel korral siiski on olemas. Publikut oli ka veidi vähe selleks, et
saali soojemaks kütta. Õnneks on esimene vaatus just nii parajalt
lühike, et saab autost enne ära külmumist jope ära tuua.
Ja peab ütlema, et tavavaataja jätab antud etendus ka külmaks. Selleks,
et mõttelennust sooja saada tuleb teada paremini Jaani tegemisi ning
Priestley loomingut. Vormiliselt kipub lavastus jääma üksteise peale
asjatuks karjumiseks ja trummi põristamiseks. Kavalehelt loeb muusikalise
kujunduse autoreid rohkem, kui muusikapalu kõrv muust mürast eristada
jõuab.
Samas lugu iseenesest on olemas. Mängitud karakterid täiendavad üksteist
ja läbi kõverpeegli saab näha kõiki inimeste halbu ja häid külgi.
Ning küsimus "milleks see kõik?" on väga tabavalt esitatud. Võib-olla
tõesti oleks aeg mõneks ajaks tavarutiini teha üks kannapööre ning
nautida elu iseennast. Kuidas seda nautimist teha nii, et teised sellest
haiget ei saaks või end puudutatult ei tunneks, see on päris suur kunst.
Eks ole ju tavavaatajagi esmareaktsioon - nii ikka ei saa teatrit teha (loe
elada).
Kui vaadata rolle ühekaupa, siis jäid silma Kristo Viidingu mängitud
Georg Katel - väga liikuv, energiline, Kaidi Koppeli mängitud Teele Kuu -
tõelist armastust otsiv sisemise särtsuga naine, Airé Pajuri komisar
Tänav - kadedusesest lõhki minev kuid samas tähtsat nägu teev ametnik,
Rein Annuki mängitud härra Suslik - salapärane karjerist, kes on
muutuste vältimiseks valmis ajaratast tagasi keerama. Mikk Sügise
mängitud doktor Krõnks kippus jääma häirivalt suure ning rohelise
kikilipsu varju. Karjeristist doktorit oli vähem näha, kui tema
kostüümi. Kõige tehislikum oli linnanõunik Kõvanupu roll. Sisemine
hirm järjekordse sahker-mahkeri võimaliku ebaõnnestumiseks kippus
jääma tagaplaanile. Mis tegelikult paneb selle tegelase liikuma? Kõik
näitlejad olid suurt aplausi väärt. Külmast hoolimata tegid nad väga
head tööd.
Kostüümidest rääkides oli juba juttu kikilipsust. Ülejäänud
riideesemed harmoniseerusid tegevuspaiga ja ajaga oluliselt paremini.
Kuigi, et mõningi kasutatud sümbol võis kaduma minna (klounilik müts,
vangla triibulist meenutav erineva säärepikkusega öösärk, õlal olev
aksessuaar). Meeldis see, et kordagi ei mindud labaseks.
Märkused: