Reis Ameerikasse 10.-22. aprill 2015

10. aprill - lend Ameerikasse

14:05 LH0881 Tallinn -Frankfurt
17:00 LH9252 Frankfurt - Washington
Sõit kulges väga sujuvalt ja ilma vahejuhtumiteta. Turvakontroll läks libedalt, kuigi mina sattusin sellesse seltskonda, kelle kottidele tehti narko kiirtest. Näitsik pühkis lapikesega mu reisikoti särama ja pani siis lapi masinasse. Vastus, et võoin edasi minna tuli kiiresti. Väike lõunasöök lennujaamas ja oligi aeg minna õige värava juurde. Tallinn Frankfurdi lennuk hakkas liikuma täpselt 14.05 nagu plaanis kirjas. Tõsi, lennuraja lõpus oli väike seisak, aga see ei seganud kedagi. Lennul pakuti söögiks kahe saia vahele peidetud kana.
Frankfurdis toimetati meid terminali bussiga. Selleks, et jõuda järgmise lennuki peale tuli 20 minutit päris nobedas tempos liikuda. Algul kolm (või umbes nii) korrust maa alla, siis pikk tee seal ning lõpuksmaa peale tagasi. Vaevalt olin õige värava juurde jõudnud, kui lennujaamatöötaja juurde astus ja hakkas küsimusi esitama: kas ainult üks pagasi ühik, kes pakkis pagasi, kus viimati pagasit pakkisid, kas pagasis on kingitusi, ega keegi ei pakkunud midagi pagasisse lisamises, miks USAsse lähed. Samal ajal kleepios ta kodus välja trükitud pardakaardile kleepsu ja tegi sinna märkmeid. Kui tal endal küsimused otsa said, siis juhatas ta laua juurde ametniku juurde. Pass lasti masinast läbi, anti teada, et kõik on korras ja mina pean seisma kolmandasse gruppi.
Nii suure lennukiga ma veel sõitnud ei olnud. Minu koht oli 38 reas, minu selja taha jäi veel 8 rida. Ning ühes reas on 9 istekohta. Igal istekohal on omaette väike ekraan, kust oli võimalik filme ja lennu teekonda vaadata. Veidi üle 6400 km läbisime 8 tunni 40 minutiga. Maksimum kõrgus, mida ekraanilt nägin oli 13 km, maksimum kiirus 890 km/h. Enamuse aja paistis aklnast ere päike. Söök oli maitsev ja parajalt suur. Vett ja mahla sai ikka päris palju tarbitud. Ilma kõrvaklappideta oli lennuki müra ikka päris suur. Tuletassd meelde aegu, kui kunagi heinaseemne kuivatis katlaruumis tööd sai tehtud.
Lennukist maha tulles suunati meid mööda treppe ja koridore edasi, kuni leidsime end väikses akendega kogunemisruumis. Ja siis selgus, et me ei olegi enam majas vaid imeliku kujuga bussis.
(Googlest leitud pilt)
Meid võeti peale 2 korruse kõrgusel ja siis lasti sõitmiseks allapoole. Kuna mina olin üks viimaseid bussile saabujaid, siis sain esimesena maha. Pagasilindilt oma kohvri leidmiseks ja passikontrolli jõudmiseks kulus 5 minutit. Kontrollis küsiti, kas tõesti õlut kaasas ei ole - Eesti õlu olevat väga hea õlu. Veidi edasi oli Toiduameti kontroll. Seal küsiti, ega ma viimasel ajal Aafrikas käinud ei ole. Minu pagas oli nii väikses kohris, et seda puistama ei hakatud. Nii olingi ma 30 minutit pärast maandumist saabujate terrminalis. Varem oli mulle ennustatud, et see võtab aega 1,5 kuni 2 tundi. Ju mul lihtsalt vedas, kuna passikontrolli ala oli inimtühi.
Toidupoes on enamus hinnad gallonite ja naelte kohta, seega on raske aru saada, mis see hind tegelikult on. Kohapeal oli liialt hämar, et loodus vaadelda, aga nartsissid õitsevad maja ees.

Kell siin 7:40, kodus 14.40

11. aprill - tutvumine looduse ja loomaaiaga

Great Falls Park - Rahvuspark Potomaci jõe kallastel. Kiviste kallastega jõel on suur juga ja palju kärestikke. Hulljulged kanuutajad panevad oma võimed proovile. Laupäevasel päeval on palju parki külastada soovijaid. Nende hulka reguleerivad pargivahid. Kui parkla saab täis, siis uusi autosid enne sisse ei lasta, kui mõni lahkub. Läksime kohale suhteliselt vara ja maksmise järjekorras tuli seista umbes 10 minutit. Tagasi tulles oli ootavate autode saba ikka väga pikk. Vaatepilt joale on võimas.
National Zoological Park USA üks vanemaid loomaaedu, mis kogus kuulsust sellega, et seal sai esimesena ameerikas oma kodu hiidpanda kaks isendit ja seal toimub teadustöö pandade uurimiseks. Suurim publikumagnet on 2013 sündinud panda Bao Bao. Hetkel olid päris mitmed loomad ajutiselt väliaedadest ära viidud, aga vaadata oli päris palju loomi. Bao Bao nägemiseks tuli ligi 20 minutit sabas seista.
Õitsevaid kirsse, magnooliaid ja teisi puid, põõsaid ja taimi on linnapildis päris palju. Nende kirsside ilu, mida hetkel Washingtonis miljonid inimsesed naudivad, külastamise otsustasime edasi lükata. Siis on ehk veidi vähem rahvast trügimas. Otsuse õigsust kinnitab ka fakt, et kapitooliumis toimunud enesetapu juhtumi tõttu jäime kõrvale politsei operatsiooni tõttu tekkinud ummikutest. Temperatuur 16..20 kraadi, päikselione, veidi tuuline.

Kohalik aeg 21:00, kodus 04:00

Vaata pilte siit

12. aprill - kirsiõites Washington

Hommikul sõitsime autoga Washingtoni. Kolmandik ajast kulus kohapeal parkimis koha leidmine. Tänu kirsside õitsemisele ja selle puhul korraldatud üritustele olid mitmed teed autole blokeeritud. Mina ise sellise liiklustihedusega autot pargitud ei oleks saanud.
Jalutuskäik kujunes üsna pikaks. Aga vaatamist jagus. Pilte sai klõpsutatud päris palju. Kahjuks enne Valge majani jõudmist said batareid tühjaks, seega viimased poolteist tundi jalutasin pilte tegemata. Kogu jalutuskäigu jooksul sai näha Roland Reigani lennujaamast õhkutõusvaid lennukeid ning linna kohal tiirutavaid koptereid. Leia kõik lennukid, mida pildistasin, üles.
Tagasi tulin metrooga. Sõit kestis 24 minutit ja maksis 4,4 dollarit. Kohalik inimene saab kliendikaardiga dollari jagu odavamalt. Pool sõidust oli maa peal kiirtee kahe sõidusuuna vahel. Päris huvitav tunne oli autodest mööda kihutada. Rongijuht kippus pidurdama väga järsult.

Kohalik aeg 20:00, kodus 03:00

Vaata pilte siit, kirsiõite kaamera.

13. aprill - veel üks jalutuskäik Washingtonis

Jalutuskäik metroojaama ning siis üsna pikk sõit kuni Eastern Marketini. Seega sattusin nüüd mõned tänavad Kapitooliumist ida poole. Tänava numbrile oli lisandunud tähis SE. Nimelt tähistatakse põhja-lõuna suunalisi tänavaid järjestikuste numbritega, mitmes tänav see Kapitooliumi poolt tulles on. Seega on kaks esimest tänavat 1ST NW ja 1ST SE. Ida lääne suunalised tänavad on tähistatud tähtedega. Põhja pool lisandub tähis NW ja lõunas SW. Esimest korda sattusin piirkonda, kus tänava ääres on väiksed poed ja kohvikud kenasti nähtaval.
Kapitooliumi poole tagasi minnes avastasin, et eilsel päeval nähtud juurte kujulise skulptuuridega maja näeb teiselt poolt välja väga kena klaas kasvuhoonena. Tekkis kiusatus vaatama minna, mis sees on, ja tund aega kulus kibekiiresti. Õite ilu oli palju ning juurte näitus oli huvitav. Ja kogu seda ilu pakuti tasuta. Nagu ka teistes samal tänaval asetsevates muuseumides. Kuna väljas on palav ning päike tegi eile veidi liiga, siis astusin sisse ka järgmistesse muuseumidesse: National Museum of the American Indian ja National Air and Space Museum. Sisse saamiseks tuli läbida turvakontroll. Esimeses sobrati kotis läbipaistva plastpulgaga, teises röntkeniga. Indiaanlaste ajalugu jäi natuke kaugeks, oleks pidanud tellima giidi, kes selgitab asja lähemalt. Aga käsitöö oli huvitav. Ning väga huvitavad olid lastele mõeldud töötoad. Maja ise on arhitektuuriliselt omapärane. Kosmosemuuseumi läbi vaatamiseks kulunuks terve päev. Sai lihtsalt enamus ekspositsioonist läbi kapatud. Edasi kasutasin metrood, et nautida päevapileti mõnusid, Valge majani jõudmiseks kulus oluliselt vähem aega. Veidi veel jalutamist ja oligi aeg metroosse istuda ja ööbimispaika naasta.

Vaata pilte siit

14. aprill - Raleigh, North Carolina

11:30 US Airways Washington, DC (Reagan National) - Raleigh/Durham, NC
Hommikul ärkasin suhteliselt vara. Väljas sadas väikest seenevihma. Jalutasime tuttavat teed pidi metroojaama ning sõitsin siis Roland Reigani lennuväljale. See on tõeliselt lihtsa koha peal. Suurust veidi rohkem kui Tallinna omal. Aga lende on oluliselt rohkem. Kuigi bussi lasti planeeritud ajal, siis lennuk startis ligi 30 minutit hiljem. Maandumine hilines umbes 10 minutit.
Pärast lõunasööki Kuubapärases söögikohas (Arroz con pollo) liikusime Duke ülikooli botaanikaaeda. Lilleilu oli parasjagu. Külastasin ka seal lähedal olnud Duke Ülikooli kabelit. Oreli kontserdile ei jõudnud, aga samal ajal toimunud proov andis mõista, kui hea akustikaga see vitraasidesst värviküllane kabel on.
Õhtul külastasin NCSU (North Carolina State University) uut James B. Hunt Jr. raamatukogu. Selles on raamatud paigutatud metallkastidesse, mida toimetavad edasi tagasi robotid. Uus moodne lahendus on väga kenasti eksponeeritud läbi klaasisst seina. Ja see on nähtav kõigile. Raamatukogus leidub palju erineva disainiga toole. Palju on erineva suunitlusega töökohti arvutitega ja ilma. Eriti meeldis mulle töökoht kolme suure ekraaniga, millel üliõpilane SolidWorksi abil raketi mudelit tegi. Raamatukogu on tõsiselt suur ja seal on palju rühmaruume (varustuses suur ekraan klaviatuuriga, valge tahvel, laud ja toolid). Moodne tehnoloogia ja avarus on selle maja märksõnadeks. Ringi jalutades selles keskkonnas tekkis kihk uuesti üliõpilaseks hakata.

Vaata pilte siit

Kohalik aeg 00:30, kodus 07:30

15. aprill - Duke metsast NCSU loengule ja sealt edasi Teksasesse

Hommikupoole veetsin NCSU kampuses. Kui mulle varasemast on jäänud mulje, et ülikoolilinnakud on üsna kinnised, siis nüüd nägin oma silmaga, et nii see siiski ei ole. Sattusime peale üliõpilaste laadale, kus nad oma projektidele toetajaid püüdsid leida. Vana raamatukogu oli õue püsti pannud suure telgi ja müüs soovijatele kahe dollari eest vanu raamatuid. Vatamist oli palju, aga midagi sellist ei leidnud, milllega reisikotti kindlasti raskemaks tegema peaks. Ja seal oli müügil ka nii vanu raamatuid, millega käisid kaasas floppy kettad.
Ja siis saabus päeva nael - Duke ülikooli mets. Tegemist on ülikoolile kuuluva metsaga, milles teadlased saavad teha oma mõõtmisi. Tavainimeste jaoks on ned metsad suletud, aga tänu klassivennale sain seda huvitavat kohta koos asjatundliku ekskursiooniga. Ronisin 140 jala (umbes 40 meetrit) kõrguse mõõteriistade torni otsa. Aitäh, Asko!
Pärastlõunal kuulasin NCSU seminari "The human face of private conservation: Reconciling administration dispositions and local notions of well-being in south Chile" (Christopher Serenari). Poolest jutust ei saanud aru, aga siiski oli huvitav vaheldus.
Õhtul lendasin Teksasesse. Esmalt lend Dallasesse ja siis Buddy Holly kodulinna - Lubbockisse. Dallasesse jõudsin päikseloojangu ajal. Linnas tuled, ja päikse valgus andis väga võimsa vaatepildi. Omaette elamuseks oli lennujaamas SkyLine kasutamine. Rong liikus lennujaama katuse ääres. Aknast sai vaadata igas suuruses lennukeid. Dasllas-Lubbock lennu meeskonnas olid vaid naised, kes üritasid pooltühja lennukit lõbustada. Kapten lubas kõik reisijad mingiks TV serjaali ajaks kohale toimetada. Lennu ajal kustutati lennukis suured tuled ja see andis võimaluse aknast jälgida maa peal olevaid tulesid. Kuna taevas oli pilvitu, siis särasid tuled kogu tunni ajase lennnu.
Raleigh-Dallas lend oli minu jaoks esimene, kus kogu lennu vältel olnuks võimalik kasutada WiFi võrku. Ma ise pidasin 16 dollarist hinda kalliks. Lennukis oli iga istekoha juures ka auto sigaretisüütaja taoline toitepesa. Mul vastavat otsa polnud, aga järgmine kord olen targem. Lennu jooksul sain off-line piltide lehele kommentaare lisada ning Dallases leitsin hetke, et see siis ka kodulehele üles laadida.
18:50 AA1079 Raleigh/Durham, NC - Dallas, TX
21:40 AA5707 Dallas - Lubbock, TX

Vaata kommentaaridega pilte siit.

16. aprill - Lubbock

Alustasime oma ringsõitu Mustsaba-rohtlahaukuri (Cynomys) asukohta. Linna servas on madala müüriga piiratud ala, milles need auke kaevavad imetajad elavad. Põllumeestele toovad need loomad palju kaha, aga selles pargis oli neid tore jälgida.
Külastasin kohaliku põllumajandusmuuseumit, mis keskendub eelkõige puuvilla kasvatusele. Väga osavalt on seotud vana aja masinad ja uudne tehnoloogia. Algul vaatasid, mis pagana pärast on keset sepikoda suur läbipaistev pleksiklaas. Kui aga vajutasid nuppu, siis ilmus maagiline sepp, kes hakkas oma tegevust tutvustama. Omaette elamus oli sõita John Deer kombaini kabiinis, mida ümbritsesid kolm ekraasni. Neile kujutati väga elutruu pilt sellest, kuidas puuvilla koristamine käib. Saime jutu peale sealse valvuriga, kes tutvustas mitme masina hingeelu. Sain teada, et puuvillakasvatuses kasutatakse aegajalt lennukitelt selliste kemikaalide puistamist, mille toimel taimed viskavad lehed maha ja avab veel avanemata puuvilla kobarad. Tavaliselt teeb selle töö ära esimene külm. Aga seda tuleb vahest terve kuu aega oodata.
Järgmiseks sihtmärgiks oli tuuleveskite muuseum. Sisse ei läinud, aga väljas olevate tuuleveskite vahel veetsime veidi aega küll. Sealt edasi suundusime ühele disk-golfi rajale.
Külastasin ka Buddy Holly keskust. Lubbocki ümbrusest on pärit palju ameeriklaste jaoks kuulsaid lauljaid. Kõige kuulsam on neist Buddy Holly kes oma 18 kuulise tähelennu jooksul laulis USA edetabelitesse 20 hitti. Tema panust Rock'n'roll algusesse peetakse nii oluliseks, et tema elust on kirjutatud näidend, mida mängitakse nii Broadway ja West Endis. Kuna minu sõber käis Buddy Holleyga samal ajal koolis, siis sai kunagi Londonis see etendus ära vaadatud ja nüüd siis ka muuseumis elulugu uurimas käidud.

Vaata pilte siit.

17. aprill - teine päev Lubbockis

Lubbock National Rancing Heritasge Museum - midagi Rock al Mare tüüpi vabaõhumuuseum, kuhu on kokku toodud majad Teksase erinevatest osadest. Jalutuskäik võttis rohkem kui tunni. Kujundusega on palju vaeva nähtud - kunstmägedega on erinevad majad üksteisest oskuslikult peidetud.
Lubbock Lake Landmark - vanima inimasutusega koht siinkandis. Arheoloogiliste kaevamiste käigus on välja tulnud ka mammuti luid. Tasuta tubane väljapanek oli üsna huvitav. Loodus oli kaunis, aga jalutusraja ääres olevad sildid viitasid taimedele, mis veel ei olnud tärganud või olid väikesed. Kindlasti tasuks sinna uuesti tulla kuu aja pärast, hetkel veidi ebahuvitav.
Cats Theatre etendus Faith County - pooleteisttunnine amatöörnäitlejate komejant üksikus kohas olevate inimeste elust. Kõneldi väga kiiresti, seetõttu oli raske jälgida. Muidu tore Vilde teatri laadne etendus. Amatöörnäitlejad andsid endast parima.
Vaata ka autosõidu video.

Vaata pilte siit.

18. aprill - Lubbock - Roswell - Ruidoso

Autosõit 260 miili ehk umbes 400 kilomeetrit Teksasest New Mexicosse. Alguses olid tee ääres hiigelsuured põllud puuvilla kasvatamiseks. Uued põllud olid juba küntud, aga leidus ka vanu, millel sai näha kombainist maha jäänud tupse. Hiljem lisandusid nafta puurtornid ja veistekarjad. Vahelduseks ka mõni pähkli kasvandused. Ja siis lisandusid lõputud mäed. Tõusime umbes 2 km kõrgusele.
Vahepeatuse tegime Roswelli linnakeses ja külastasime sealset UFO muuseumit. Lugemist oli seal nii palju, et sellest väsis üsna kiiresti ära.
Õhtul jalutasin ümber Ruidoso golfiväljaku. Vaatasin, kuidas lapsed lõbutsesid lõbustuspargis, bänd mängis õues muusikat ning kitsed liikusid kõigest sellest mürast välja tegemata. Päikeseloojang mägedes on kena.

Vaata pilte siit.

Kohalik aeg 21:30, kodud 5:30

19. aprill - Cloudcroft - Sunspot - Three Rivers - Carrizozo

Kokku sõitsime autoga umbes 180 miili (290 km). Lõunaks jõudsime Cloudcrofti linnakesse, mis asub ligi 2,6 km kõrgusel.
Sealt suundusime Päikest uurivasse observatooriumisse. Siis liikusime 18 miili jooksul ligi 4000 jalga madalamale. Vaatepilt oli hunnitu.
Õhtul jalutasime kõrbes ja otsisime taga kaljujooniseid Three Rivers Petroglyphs National Recreation Area.
Autoaknast vasatasime ka vulkaani laava teekonda (Valley of Fires Recreation Area). Väsitva aga ilus päev.

Vaata pilte siit.

20. aprill - White Sands

Hommikul otsustas üks "Chiuaua ronk" Chihuahuan raven (Corvus cryptoleucus) rõdul oleva grillahju katte seest oma pesale pehmet puuvilla ammutada. Nii ta siis pildile jäi.
Kui tahate bensiinijaamas krediitkaardiga maksta, siis automaat küsib teilt postiindeksit. Kui sisestasin oma koduse postiindeksi, siis süsteem täitsa toimis. Eilse ligi 300 km sõidu hinnaks kujunes 16 dollarit.
Kui eile sai valgeid liivavälju vaadatud kaugelt mäe otsast, siis täna sõitsime kohale, et asjale ise pilt peale visata. Hiliseks hommikusöögiks peatusime Tularosa linnas, millest eile möödusime ja mis jäi silma paljude õitsvate roosidega. Ja siis edasi valgetele liivaväljadele. Teele jäi pistaatsiapähklite kasvatamise piirkond. Üks farmer oli oma müügikoha juurde pannud hiiglasuure pistaatsiapähkli kujulise skulptuuri.
Võtsime ette 5 miilise (8 km) jalgsimatka Alkali Flat Trail liivadüünide vahel. Aega kulus tund ja 40 minutit. Alguses kõrvetas päike täiega, siis hakkas puhuma üsna tugev tuul. Aga see matk oli läbitegemist väärt.
Õhtul käisime läbi Alamogordo kosmoseajaloo muuseumi. Muuseum ise oli juba suletud, aga vaatamist jagus seda ümbritseval alal küllaga.

Vaata pilte siit.

21. aprill - Ruidosso - El Paso - kojusõit alga

Üle pika aja oli jälle hommikul vaja äratuskellaga tõusta, sest El Paso lennujaam on Ruidossost kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Seda eeldusel, et vahepeal peatusi ei tee. Aga sõber oli kindlalt otsustanud, et pean sööma ühe viimase korraliku kohaliku hommikusöögi ning nagu selgus sulges sõjavägi ligi viieks minutiks kiirtee, et sõjaväekolonn saaks selle ületada. Ja parkimiskohagi leidmine Mehhiko piiriäärses lennujaamas võttis oma aja.
12:47 UA4988 El Paso, TX - Denver, Colorado
17:25 LH447 Denver - Frankfurt

Vaata pilte siit.

22. aprill

Esimene tagasilöök leidis aset poolteist tundi enne maandumist, kui meid üles aeti, et hommikusööki pakkuda. Pea oli üsna paks ja väsimus suur. Aga kui söök söödud ja korra jalutamas käidud, siis läks väsimus üle. Üsna täpselt lennuplaani järgi maandusime, aga millegi pärast pidime kümmekond minutit ootama raja ääres seisvas lennukis, enne kui uue värava juures reisijad välja lasti. Naljakas silt oli tavapärase tollikontrolli koridori ees. "Oleme ajutiselt remondis, kui teil on tollitavat kaupa, siis helistage numbril...."
13:00 LH882 Frankfurt - Tallinn
17:39 Elroni rongiga koju tagasi
Teine tagasilöök tekkis vahetult peale koju jõudmist. Aga läksin kohe magama ja hommikul oli kõik jälle hea.

Vaata pilte siit.

Kokkuvõtteks

Kolmas tagasilöök tekkis 23. aprillil kuskil kolme aegu päeval, just sellel ajal, kui viimastel päevadel ärganud olin. Aga jällegi aitas uni hädast välja. Rohkem füüsilist reisiväsimust ei tundud. Olin valmis olnud hullemaks. Seega soovitus sinnalennul püüda ennast üleval hoida ja tagasilennul võimalikult palju magada toimis minu puhul hästi. Kui pileteid broneerides jäin natuke põdema, et ma ei saanud hommikust lendu, siis nüüd tundub, et see hilisem maandumine oli isegi kasuks. Sai turvakontrollist kiiresti läbi ja ei jäänud liiga palju lisaaega magamaminekuni.

Üsna palju muret tekitas asjaolu, et minu telefon ameerikas ei toiminud. Lõpuks sain 10$ eest tutika nutitelefoni ja 10$ eest lepinguga SIM kaardi ja 30$ eest kuuks ajaks piiramatult USA siseseid kõnesid ja SMS'e ning 2GB interneti. Kui oleks endal nutitelefon olnud, mis USAs toimib, siis automaadist oleks samaväräse ajutise SIM kaardi saanud 25..35$ eest. Nüüd siis on üks peaaegu kasutu tehnikavidin kodus juures - telefon on lukus ja legaalseks lahti lukustamiseks peaks maksma 6x30$. Wifi muidugi toimib ja tegelikult oli väga mugav selle vidina abil lennujaamas chkeck-ini teha ja turvaväravatest läbi minna. Jalutuskäigul asendas ta GPS'i ka päris hästi.

Teine valus õppetund oli kellaaegades AM ja PM kasutamine. Ameerika lehelt lennuaegu vaadates on pevased 11AM ja öised 10PM lennud läbisegi. Pärast mitmeid tunde siselendudeks soodsamaid pakkumisi otsides sattusin just selel 10PM otsa. Õnneks hoidsin kokku pagasi arvelt - minu kohver loeti käsipagasiks ja eraldi maksma ei pidanud (Euroopa mallide järgi seda ei oleks juhtunud) ning päevase lennu hind ei olnud vahepeal oluliselt tõusnud. Aga ikkagi maksin selle valearvestuse eest kohapeal 100€ rohkem, kui algselt olin plaaninud. Aga tagantjärele olen õnnelik, et ma raha pärast põdema ei jäänud ja ikkagi keskpäevase lennu kasuks otsustasin. Nii nägin ma rohkem.

Ma olen õnnelik, et selle reisi ette võtsin. Koju saabudes oli töötahe varasemast suurem. Kui teine säärane võimalus tekiks, siis võtaks sellest kindlasti kinni. Võimalusel võraks ette pikema reisigi.

Suur aitäh klassivendadele ja sõrbale, kes mind lahkel vastu võtsid ja minule piisavalt palju aega ja tähelepanu pühendasid. Tänu teile nägin kohti, kuhu tavaturist ei satu.