Barcelona

Saabumine

Valisime Dimaga natuke erineva tee võrreldes oma varasemate saatustekaaslastega. Nimelt kuna Barcelonasse otselendu ei olnud ning nagunii tulnuks lennukiga kuskil ümber istuda, siis otsustasime esimese osa läida hoopis laevas.

Nõnda astusime 29.10.1995 õhtul laevale Nord Neptunus, et sõita Stockholmi. Järgmisel päeval saime poolteist tundi Rootsi pealinnas jalutada ning siis bussiga Arlanda lennujaama minna.

Oli juba üsna pime, kui lennukilt maha saime ning Imma ning Pilariga peale passikontrolli kohtusime. Kell ei olnudki nii väga palju, kuid lõunamaal läheb väga kiiresti pimedaks..

Esimesed päevad

Juhtus nii, et esimene päev oli kohalike inimeste jaoks püha, seega saime ühe päeva linnaga tutvumiseks enne Ülikooli minekut. Teine, reedene, päev kulus keemiahoonega tutvumiseks ning paberite kordaajamiseks ning siis jälle kaks vaba päeva. Kuna Eestiga võrreldes oli temperatuur kõrge, siis sai päris pikki jalutuskäike teha. Esimeseks eesmärgiks oli ära käia linna ümbritsevate mägede otsas.

Rutiin

Kuigi metroopeatused olid otse keemiahoone vastas ning paari minuti kaugusel meie korterist, selgus, et aega kulub metrooga sõites ja jala minnes seesama 20..25 minutit, kuna vahepeal tulnuks maa all liini vahetades ligemale pool kilomeetrit kõndida. Nõnda otsustasimegi tööle minna jalgsi. Proovisime läbi kümmekond erinevat marsuuti, alles veebruaris-märtsis tüdinesime erinevate teede otsimisest ning käisime vaid lühemat teed pidi.

Omamoodi hobiks sai neil jalutuskäikudel mõlkideta autode otsimine. Kogu perioodi jooksul tunnistasime terveks vaid kaks kolm autot :-) Põhjuseks väga tihe liiklus ning üksteisele väga lähedale parkimine. Hommikuti oli tihti näha, kuidas käis parkimiskohast välja saamine - kõigepealt kõks vastu eesoelvat autot nii, et too veeres eespool oleva autoga põrkeraudupidi kokku, siis sama operatsioon tagumise autoga. Korra leidsime ühe auto pargituna kahe puu vahel nii, et kummalgi pool oli vaba ruumi vaevalt kümme sentimeetrit - kuidas see auto sinna sai on mõistatuseks siiani..

Töö keemiahoones oli suhteliselt kerge, kuid palju aega nõudev. Ehmatas ära see, et kuigi mõõteaparatuur oli väga moodne, siis arvutid olid palju kehvemad kui Eestis. Kogu töö tehti ära järgmiste vahenditega: DOS (xtree), WordPerfect (hispaania keelne loomulikult), Lotus-123, BASIC.
Kohalikel kulus (vähemalt minu arust) väga palju aega tühja tegevuse peale. Ülesandeks oli kahekümne viie erineva kontsentratsiooniga lahusele ühe värvaine lisamine ja UV (ultra violet) spektri võtmine (3 tk igaühest) ja maksimumi leidmine. Kui mõõtmised tehtud, siis asuti maksimume leidma kohaliku bossi poolt loodud programmiga. Käivitati BASIC programm, sisestati viie konstandi väärtused (olid kogu seeria piires konstandid), spektri nimi (8+3 täheline nimi, kus muutus vaid kaks numbrit), anti käsk arvuta (kuna ülesanne oli suhteliselt töömahukas, siis võttis see aega kuni kaks minutit), kirjutati paberile vastus ning suleti programm. Ja nõnda siis 75 korda järjest (kui juhtusid kogemata faili nime valesti kirjutama, siis rohkemgi). Hiljem toksiti arvud paberilt Lotuse tabelisse. Selge see, et terve päev kulus arvutamisele.

Mina pidasin nõnda vastu vaid 20 korda ning võtsin siis lahti BASIC lähteteksti, lisasin sinna juurde FOR tsükli, paar omistuse, print käsku ning nõnda tekkiski tööjaotus - kuni mina katsenõusid tühjendasin, pesin ja loputasin ragistas arvuti täis jõuga maksimumi leidmise ülesande kallal. Valmis saime üsna üheaegselt :-) Väike import Lotuses ning oligi kogu seeria valmis ühe päevaga. Juhendaja ei uskunud, et nii saab, kuid kui oli ühe päeva kulutanud minu andmete kontrollarvutamiseks, siis tunnistas meetodi töötavaks ning tagantjärele tark olles karistas kahe lisa alkoholiga (algselt planeeriti kahe alkoholi uurimist 7 värviga, lõpuks sain valmis neli). Aga ma ei kurda - aeglane töötamine oleks mind palju rohkem kurnanud, kui omas tempos.

Harjumatu oli see, kui palju laboriinimesed üksteist päeva jooksul tervitasid. Kui keegi käis kuskil ära kauemaks kui viisteist minutit, siis käis ta kogu labori läbi ja tervitas ükshaaval kõiki - ka siis, kui töötati labori eri soppides (üks labor koosnes kolmest eraldi ruumist). Tegelikult oli see isegi mugav - ei pidanud kunagi mälu pingutama, kas ma temale olen täna tere õelnud või mitte ning mitte keegi ei vaadanud juhmilt otsa (me juba tervitasime üksteist). See viisakus on läinud nii kaugele, et kui tee peal lähevad üksteisest mööda kaks tuttavat, kellel mõlemal on kiire, siis öeldakse "Holaadios" - "tere-head aega". Mägedesse ronides tervitati samuti kõik vastutulejad läbi olenemata kas tunti või mitte.

Kataloonia ülikoolides saab õppejõud ise valida, millises keeles ta õpetab katalaani või hispaania. Et sarnase mõttelaadiga inimesed kogunesid kokku, siis oligi nõnda, et ühel korrusel räägiti hispaania, teisel katalani keelt. Mina juhtusin laborisse, kus enamus eelistas hispaania keelt - vaid kaks vanemat olijat eelistasid katalaani keelt, kuid nad olid kohe valmis hispaania keeles vastama. Seepäerast püüdsin mina võimalikult palju õppida hispaania keelt ning võimalusel kasutada seda, kuigi kui läks väga tõiseks, siis läksime üle inglise keeles - artikkel ja kokkuvõtted tuli nagunii selles kirjutada.

Dima töötas aga kataloonia keelt eelistavas laboris. Kui läksin sinna Dimat otsima, siis hispaania keelsele pärimisele kas ei vastatud üldse või mindi kohe üle inglise keelele.

Aga üldiselt sai igal pool hakkama, noored oskasid inglise keelt ning ise sai hispaania keelt niipalju harjutada, et enda asjadega hakkama saada (vestlus televiisoriparandajaga, politseinikega, arstiga). Kui kohalikud liiga kiiresti ja kärarikkalt rääkima hakkasid (kalaturul), siis Dima lahendas olukorra enda jaoks väga lihtsalt - rääkis vene keeles - kohe saadi aru :-)

Veider asi sealsest keemiahoonest: pooltel WC ustel olid nii meeste, kui naiste tähised, soo järgi jagunemine toimus alles ruumi sees. Alguses oli imelik, kui kõpskontsad lukuta pissuaariruumi ukse taga edasi-tagasi voorisid, hiljem harjus ära.

Nädalavahetused sisustasime sisseostude (kogu järgmise nädala toidu tagavara) tegemiseks ning linna peal jalutamiseks. Ilusaid kohti oli palju, eriti meeldis meile Montiuc'i mägi ja selle ümbrus, park Güell (ü hääldub kui u).

Talv oli üsna vihmane. Lund nägime vaid mägedes. Temperatuur oli meie jaoks üsna suvine (madalaim temperatuur oli vist +10 kraadi kanti), kuid kohalikud kandsid kampsuneid ja virisesid külma üle.

Aastavahetus, kolmekuningapäev, valentinipäev

Üks suuremaid rumalusi, mis Eestlane teha saab on minna Katalooniasse aastavahetuseks lootes näha temperamentsete inimeste vägevat tulevärki ja uusasta tähistamist. Uusaastaööl istuvad kõik endast lugupidavad kodanikud kodus ning tänavatel ning väljakutel on vaid välismaalastest turismigrupid.

Samas peaksite kindlasti oma reisiplaani võtma Barcelona külastamise kolmekuningapäeval. Siis on kogu rahvas tänavatel ning jälgivad suurejoonelist rongkäiku, kus suurtel autodel veetakse läbi linna kolm kuningat ja nende abilised. Viimastega tuleb olla ettevaatlik - ühed neist loobivad laiali suurel hulgal klaaskomme teised tõmbavad liig agaratel vaatajatel sõetükiga üle näo.

Päris huvitav elamus oli minna valentiinipäeval terveks ööks väikesesse linna Sitges umbes 40 minutise rongisõidu kaugusele Barcelona kesklinnast. Väike linn oli täis meeletul hulgal erinevates kostüümides rahvast. Oli näha, et inimesed olid väga palju aega kulutanud kostüümide tegemisele. Mere läheduse tõttu oli öösel veidi jahe aga kui kogu aeg ringi liikuda siis polnud hullu. Muidugi olid lahti ka kõikvõimalikud baarid, ööklubid kus sai vahepeal nina soojendamas käia. Kuid hinnad olid muidugi mõista pidupäevale kohaselt tunduvalt kallimad kui tavaliselt. Karneval ise kestab 7 päeva, seega Sitgesse tööreisile minejatele on unetud ööd garanteeritud...
Viide: http://www.sitges.com/ (momendil kahjuks vaid katalaani keeles. Lubatakse varsti lisada inglise keelne versioon).

Kokkuvõtteks

Bussiaknast võib Barcelona tunduda igav, kuid kui võtta ette matk metrooga ja jalgsi siis leiab väga palju huvitavaid kohti.

Kui vajate head ja odavat linnavaatega postkaarti, ümbrikut, marki, arstitõendit või politseile antavat raha aseainet, siis astuge julgesti sisse tubakapoodi (Tubaccos). Kahjuks jõudsime me sellele teadmisele üsna meie kohaloleku viimasel perioodil muidu ikka käisime ekststra psotkontoris selleks, et kodustele kirju ära saata.

Linnavaatega postkaartidest veel niipalju, et La Rambla alguses ja lõpus maksavad samad kaardid kuni 2 korda enam kui tänava keskel. Seega ärge tormake neid kohe ostma. Jalutage tänav ikka ilusti rahulikult läbi ja tehke sisseostud tagasiteel - see kaubandustänav pole kuigi pikk ning vaatamist väärib ka teist korda.

Olge ettevaatlikud ilusate õitsvate katkustega - minule langes isend, millele õis oli lehe külge liimitud. Seisis küll väga ilusti aga kui ühel hetkel taim otsustas suure tempoga kasvama hakata, siis tõmbas taimeke end liimitud kohalt katki ja läks mädanema.