Baalbeck

Esimese reisipäeva veetsin Beirutist umbes 1,5 tunnise autosõidu kaugusel asuvas Baalbekis ja selle templite varemetes. Ega vahemaa kilomeetrites polegi kuigi suur, kuid teel tuleb ületada mägesid ning palju külasid, kus on kiirusepiiranguid. Ühele alale mahuvad nii Jupiteri kui ka Veenuse tempel.

Kogu kompleksi kasutatakse suviti üsna tihti etenduste ja kontsertide pidamiseks. Eelmisel aastal etendati just siinsamas Aidat. Erinevalt Tartule olid enamus näitlejaid välismaalased ning kasutati vana hea ooperi varianti.

Temple of Bacchus or Small Temple

Kevad oli juba ammu täies hoos, kuigi kalender alles nüüd selle algust kuulutas. Õisi oli tegelikult päris palju, kuid enamuses kippusid nad olema veidi pleekinud ja närbunud.

Peale pisikesi pingutusi jäi pildile ka rohutirts. Lisaks tirtusule oli kivide vahel sibamas näha ka väikseid sisalike

Seest tundub, et tegu on kahe korruselise templiga. Ajalooliselt olevat kunagi olnud nii, et sissepääs oli just teise korruse kõrgusel ning kogu alumine osa on hiljem maa seest välja kaevatud.

Ain Dara

Moussa Castle

Väidetavalt olevat üks mees ise endale kindluse ehitanud. Koolipõlves meeldinud talle joonistada ning unistada. Seda ka koolitunnis. Õpetaja visanud kõik joonised prügikasti ja nuhelnud õpilast kõrvalise tegevuse pärast. Hiljem ehitas mees paberile kujutatud unistuste lossi enda kätega valmis. Valmimise ajaks oli õpetaja juba manalateele läinud. Praegugi elab ehitaja suviti oma lossis. Samas on ta sellest teinud huvitava muuseumi. Hiljem on turistide juurdemeelitajad teise ja suurema lossi juurde ehitanud, kus tegutseb restoran ja suveniiride müügikoht.

Lossi sees on väga palju vahakujusid, tööriistu, ehteid, relvi jne mis näitavad erinevaid Liibanoni inimesi ja kombeid läbi aegade. Tavalisest talurahvamuuseumist teeb erinevaks asjaolu, et need pole pelgalt paigal püsivad vahakujud vaid enamustesse neisse on sisse ehitatud liikumine. Esimesel korrusel vaata ja imesta, mida inimesed ümberringi teevad. Liikumine on väga realistlik. Tänu liikumisele tulevad välja mitmedki detailid, mida muidu ei oskaks tähele panna. Teisel korrusel on ka liikumiseta tubasid, kuid eksponaatide paigutus annab edasi väga hästi, mis toimub. Siin siis Mousa koolipäev, kus ta saab järjekordselt nuhelda oma unistuste eest. Tähelepanelik vaataja leiab õpetaja kõrvalt maast õpilaste vanemate poolt toodud tasu õpetamise eest - igaüks maksis oma toodanguga olgu selleks siis juurviljad, kala, puuviljad või näputöö.

Jeesuse viimane söömaaeg

Alla keldrisse jõudes ootas ees üllatus - kohalik majavaim pakkus vanade Liibani kommete kohaselt külastajatele kohvi ja ootas annetusi. Enda ja külaliste elu tegi ta lõbusamaks pillimänguga (kaikaga potipõhja kolkides). Pill oli küll rohkem tööriist - poti sees on kohvioad, mis mängimise käigus pehmeks pulbriks saavad. Meeldiv on ühendatud kasulikuga. Peas kanname Liibanoni ühte rahvuslikku peakatet 'tarboush'i. Muude asjade seas on näha ka vesipiip, mis käib araabiamaades iga korraliku õhtusöögi juurde.

Beit Eddine - Beit el Dein

Vaade Mousa lossile Beit Eddine Emir Bachir Chahabi paleest. Siit on hästi näha, kui väike osa tegelikult on ühe mehe kätega ehitatud (kolm torni vasakul) ning kui jõuliselt turism muudab vähegi huvitavamaid kohti..

Palais Emir Bachir Chahabi Altitude 900m - 45 km de Beyroth

See on koht, kus Liibanoni juhid võtavad vastu kõrgeid külalisi. On ka presidendi suveresidents. Praegult märtsis oli ta väga tühi. Saalidest ja aedadest leiate väga palju kivikestest kokku pandud mosaiike. Suurim neist oli umbes 5x20 meetrine "vaip". Teine osa väljapanekutest on pühendatud Bachir Chahabile ja tema saavutustele. Päris huvitav oli lugeda vene-araabia keelset tunnistust Leenini medali juurde. Ameeriklasest sõbrale olid mõlemad tähestikud arusaamatud :-)

Saida

Araabia ja araabia numbrid kõrvuti. Jalutades oli päris hea meelelahutus araabianumbrite lugema õppimine. Veerimine tuli lõpus päris hästi välja, kuid soreva lugemiseni ning tehete tegemiseni peab veel kõvasti harjutama.

Damascus (Süüria)

Kahjuks jäi Damascuses pildile vaid üks tüüpiline jalakäiate foor. Enamus neist fooridest ei töötanud või töötas vaid autode poolne osa.
Et kuidas Beirutist Damascusesse saada? Võimalusi on päris mitu - bussiga või taksoga. Bussi eeliseks on see, et on odav (üks suund kuni 5$), kuid puuduseks pikk ajakulu piiril, paljud vahepeatused teel ning välismaalasel on raske leida bussipeatust, kus bussile astuda. Taksosid sõidab nende kahe linna vahel palju. Äärelinnas on taksode parkimisplats, kust saab teekonda alustada ja lõpetada. Kui kaubelda, siis saab takso koju tellida. Kusjuures hinnad kõiguvad $10 - $50 üks ots. Tänu kohalikule, kes valdas araabia keelt ja kauplemiskunsti saingi mina uksest ukseni teenuse $20 eest. Alustasin väljasõitu 7.00, Damascusesse jõudsin 10 paiku hommikul. Tagasisõit kestis viiest kuni poole kaheksani õhtul. Kuna taksosid on palju, siis saab algus ja lõppaegu valida üsna suures piirides. Taksos oli korraga neli reisijat. Taksojuht võttis enda kohuseks ka dokumentide vormistamise. Paljud toimingud tegi ta ära nii, et reisijad ei pidanud autostki välja minema, mõnes kohas tuli ikka enda nägu ka ära näidata. Taksojuhil olid olemas kõik vajalikud formulaarid, mis sai sõidu ajal ära täita, nii ei kulunud liigset aega piiril. Lisaks sellele oli taksojuht nõus jooksma kohvi tooma, raha vahetama jne. Mõned märkused Süüria kohta:

• Piiril tuleb viisa osta dollarite ($12) või Eurode eest. Süüria naelu, mis on vahetatud Liibanonis või eelmistest reisidest üle jäänud ei aksepteerita. Nii pidavat riik endale koguma valuutat
• Ärge mingil juhul Süürias makske dollarites - kohalikud kaupmehed ei julge dollareid vastu võtta ja kui võtavad, siis on piisavalt kaebajaid, kelle tõttu tekivad probleemid nii teil kui müüjal. Samas välismaalastega suheldes meeldib neile õelda summasid dollarites rõhutades summa ees sõna "only"
• Süürias näeb inglise või prantsuse keelseid silte oluliselt vähem kui Liibanonis. Isegi reklaamid on enamuses araabiakeelsed. Seega on mingi teatud koha leidmine oluliselt raskendatud.
• Kaubelge - kõik kohad on täis inimesi, kes pakuvad midagi. Kui alguses küsitakse 50 Süüria naela ($1) paari sokkide eest, siis hiljem pakutakse 150 naela eest 11(!) paari. Muidugi enamus sedasi müüdavast kaubast tundub olema piraatkaup.

Beirut - Down Town

Beiruti üks suuremate kontrastide piirkond. Kuna ehitustööd käivad kiiresti, siis tõenäoliselt paarikümne aasta pärast on siin väga ilus elamurajoon. Aga eks mujale jäävad mälestused pikast ja raskest kodusõjast veel paljudeks aegadeks.

Sadamad arenevad jõudaslt. Kohalikes uudistes käis läbi, et Hiinast jõudsid kohale kolm uut suurt sadamakraanat üheksast, mis telliti kahe aasta eest. Kohalikud ei osanud õelda, kas need ongi need kolm või mitte, kuigi ajalehefotol olid ilma taustata just sellised punased kraanad.

Enne sõda olevat siin imeliku kujuga betoonehituses olnud populaarne kino. Nüüd valvab üksik valvur maja kõrval olevat sügavat ehitusauku. Moodne jalakäiatele on foor olemas, kuid terves linnaosas ei leidnud ma ühtegi, kus jalakäijate osa ka töötanud oleks.

Beirut - Shatila

Beiruti linnaosa, kus kõrvuti vaeste inimeste elupaikadega on suur männimets ning pargid. Kahjuks ei leidnud avatud sissepääsu parki. Majade vahel oli kohati ikka väga jube. Kitsad reostatud tänavad ning seisvad rüüstatud autovrakid.

Kas tõesti ristik keset linna? Kahjuks ei pääsenud lähemale ja vastu päikest suurendamine andis häguse tulemuse.

Moslemite surnuaed

Moslemite surnuaed

Staadion

Liivarand. Enamus Beiruti rannast on kivine ja vetikatest lehkav. Siin siis ka liivarand. Ujujaid veel ei olnud, päevitajaid siiski oli.

Jouneh

Kõisraudtee viib mereäärsest Jouneh'i linnast mäe otsa Harissa kloostrite ja Püha Mary kuju juurde

Byblos - Jbiel

Lõpuks on siis teoks saanud ka see, et Eestlastele antakse turimsmiviisa tasuta. Tegelikkuses näeb see välja niimoodi, et tulijal palutakse osta 25000 LL (1 USD$ = 1500 Liibanoni liiri) väärtuses tempel, et see passi koos templiga (viisa) kleepida. Kui vihjata sellele, et usaldusväärsetest allikatest (aukonsul Beirutis) tulnud info põhjal peaks olema viisa turismiviisa tasuta, siis võetakse kuskilt tagataskust välja muditud nimekiri tasuta maade nimedega. Tegelikult on antud nimekiri üsna pikk aga ikka vaadatakse seda alles siis kui ekstra üle küsida. Kui Beirutis korra tasuta viisa passi saada, siis Süüriast tagasi tulles läks viisa uuendamine palju ladusamalt. Samas tekitas see väga suurt elevust Süüria piirivalves - miks pole Liibanoni marke. Aga sellest sai taksojuhi abiga üle.

Tänud kõigile kes aitasid mind sellel reisil!

Thanks to everybody who helped me on this trip!