![]() |
My trip to Lebanon 13.03-19.03.2003 (Beirut, Harissa, Tripoli, Masser el Chouf, Barouk, Ain Dara, Baabdat, ...) |
![]() |




























Links - Viiteid
Summary - Kokkuvõte
Although there is lot of half constructed or ruined buildings and there is possible to see army checkpoints on streets Beirut and Lebanon are nice place to have your vacation. Kohalikud toidud pole liialt vürtsikad ega ka lahjad. Mõned toidud näevad vällja küll veidi peletavad, kuid maitsel pole väga vigagi. Igatahes nälga ei jää.
Juba aastaid käibib tänaval ja poodides paralleelselt kaks raha Liibanoni nael (liira - LL) ja USA dollar suhtega 1 USD= 1500 LL. Seega pole vaja eriti muretseda raha vahetamise pärast. Teie dollarid võetakse ilusti vastu ning tagasi saate naelad. Hinnad on nii nagu on. Mõne asja saab odavamalt, teise kallimalt kui Eestis. Aga midagi väga hullu pole.
Asi, millega peate ettevaatlik on liiklemine Beiruti tänaval. Nimelt ei peeta
seal jalakäijat millekski. Pargitakse kõnniteele, sebrat (neid on üldse vähe) ei arvestata, sõidetakse punase tulega üle tee jne. Pidevalt toimub üks autopasunate tuututamine. Täielikud dzungli seadused. Aga samas, kui ise agresiivselt teele astuda, siis ega otsa ka ei sõideta. Kogu seda kaost jälgides nägin vaid ühte liiklusõnnetust ning mõlgitud autosid paistis ka vähe. Autodest on näha palju uusi autosid (ütleme kuni viie aastased) ning siis väga vanu autosid (nii umbes 20 aastased - puuduvad uksed, poritiivad või mõned tuled) vahepealseid ei pannud tähele. Kui sain õigesti aru, siis juhilubade saamiseks kohalikud ei pea sõidueksamit tegema :-) Piisab vaid teooria eksamist. Muidugi peab ütlema ka seda, et jalakäijad pole suurt autojuhtidest paremad. Neljarealisel kiirteel sõites kohtab väga tihti täiesti suvalises kohas sõidutee ületajaid. Kusjuures neid ei peata ei tee äärde ehitatud betoon tõkked ega kaasas olev lapsevanker.
Taksoga (taksode numbrimärgid on punased) sõites tuleb teada võlusõna "serviis". See tähendab, et lubate taksojuhil peale võtta ka teisi sõitjaid, kui nende suund ühtib teie omaga. Ühe linnnaosa sees tähendab see seda, et "taxi" sõiduviisi puhul maksate LL 5000 ning "serviis" LL 1000. Enne taksosse astumist peaksite kindlasti küsima, kas takso viib teid soovitud kohta ning kui kallis see sõit on (võimalik mingil määral kaubelda). Enamus taksojuhte oskab vaid araabia ja prantsuse keelt, kuid noored tänavalt teavad kindlasti mõned laused lisaks ka inglise, saksa või itaalia keelest. Bussisõit on taksost odavam (Beiruti sees ~LL 500), kuid väga raske on leida kaarti, kus bussimarsuudid peal. Peatustes kipuvad olema araabiakeelsed kaardid :-( Selleks, et sõitjate pealeminek/mahaminek bussi toimuks kiiremini sõidavad bussid pidevalt lahtise uksega. Bussipeatustes on enamasti pargitud autod, seega peate valmis vaatama, kust kaudu läbi mahub, kui äkki buss peatub.
Elektrisüsteem on väga ebastabiilne, seega, kui tahate pikemaks ühte kohta pidama jääda, siis peate vaatama, et enda poolt muretsetud koduelektroonika ette saaks pandud ka pingestabilisaator ning igaks juhuks peakside pidevalt teadma, kus asuvad küünal ja tikud. Beirutis väljas väiksemates külades on tihti lisaks tsentraalsele elektrisüsteemile kohalik elektrisüsteem, mis käivitub kui tsentraalses süsteemis vool ära läheb. Teil tuleb siis lihtsalt üles otsida elektrikilp ja seal lüliti teise asendisse lükata. Kui tsentraalses süsteemis vool tagasi tuleb, siis tuleb pimedas antud operatsiooni korrata :-) Lisaks kõigele muule pidi elekter väga kallis olema.
Liibanonis on riigi- ja erakoolid. Arvuliselt on neid umbes samapalju (1300 kumbagi), kuid umbes 60% õpilastest käib erakoolides. Riigikoolides on põhikeeleks araabia, erakoolides tavaliselt prantsuse või inglise keel. Sõja ajal jäid riigikoolid väga armetusse seisu ning seetõttu arenesid jõudsalt erakoolid. Lapsevanemad püüavad lapsi igal võimalusel panna erakooli, kuna seal on üldreeglina parem haridus. Tuhande õpilasega riigikoolis on keskeltläbi 15..30 arvutit, samasuures erakoolis võib neid olla isegi kuni 500. Raha paneb rattad käima. Kuigi Liibanonis on tulumaksumäär suhteliselt madal (10%), siis kulub keskmisel liibanlonlasel enamus rahast laste haridusele (peres tavaliselt vähemalt 3 last) ning meditsiiniline (tasuline). Seepärast nimetavad nad isekeskis USAd tema ~40% tulumaksu tõttu maksuparadiisiks :-) (Tasuta koolituse ja meditsiiini võimalused suuremad). Beirutis on väga palju erinevaid mujal maailmas tunnustatud ülikoole (põhiliselt kas Prantsusmaa või USA taustaga). Viimased on ka väga populaarsed välistudengite seas.
Kohalikud raadiojaamad (vähemalt mõned neist) meeldisid mulle seepärast, et nad edastasid väga erinevat muusikat (araabia, inglise, itaalia, hispaania, prantsuse jt keeltes) mitte nii nagu Eestis vaid ühte tüüpi tümps. Teleris näidatud multikad kippusid olema veidi liialt usu teemalised ning uudised käisid nagu kass ümber palava pudru eeloleva sõja ümber (jõudsin Tartusse tagasi ~3 tundi enne sõja algust). Aga vähemalt liibanonlased ise teadsid, et sõda ei vii kuskile, neil on pidevalt silme ees varemed enda pikaleveninud asjatust sõjast.
Ei maksa kuigi tõsiselt võtta üldlevinuid kartusi, et Liibanon on islamimaa, kus ahistatakse kristlasi ja naisi. Tegelikult on väga huvitava kultuuritaustaga maaga, kus erinevad usundid täiendavad üksteist. Suvisel ajal võite Liibanonis nii suusatada kui ujuda looduslikus keskkonnas. Rohketest palvusi edastavatest moseedest, relvastatud sõjaväelistest kontrollpunktidest ning pooleli olevatest ehitistest ei maksa end häirida lasta - Beirut on üsna sõbralik ja turvaline linn. Ka sellest ei maksa end heidutada lasta, et Teie passi vaadatakse enne päralejõudmist kümmekond korda väga põhjalikult läbi veendumaks, et teil pole mingit seost Iisrealiga. Dokumente soovitakse pidevalt kaasas kanda, kuid vähemalt minul neid kordagi vaja ei läinud. Ka naisterahvastel, kes end liialt väljakutsuvalt riidesse ei pane ei tohiks olla mingeid probleeme. Kaetud nägudega naisi kohtasin vaid ühes väikses külakeses, mujal olid nad rõivastatud nii nagu Euroopaski. Peakattena võib-olla kasutati rätikuid rohkem kui mujal aga ei midagi hirmsat. Hammas (avalik saun) on muidugi meeste pärusmaa, kuhu naistel ei tasuks muul ajal kui esmaspäeva hommikuti sisse trügida ning on võimalik, et mõnedesse moseedesse on sissepääs naistele piiratud aga ega seal siis midagi eriti vaadata ka pole :-(