Liibanoni lipp  My trip to Lebanon 13.03-19.03.2003 
(Beirut, Harissa, Tripoli, Masser el Chouf, Barouk, Ain Dara, Baabdat, ...)		 The Beirut Tarboush Hash House Harriers
1. The is the Corniche in the Ain el Mreiseh part of Beirut looking towards the downtown area in the far distance.
Vaade mere äärest kesklinna suunas, mis sõjategevuses väga tõsiselt kannatada sai. Kõige kõrgem valge maja otse ees on Hotell Holiday In, mis jäi 1975 aastal kodusõjas kahe tule vahele ning on sellest ajast tühjaks. Senini pole leitud raha tema lammutamiseks ega ka taastamiseks.

2. The is near the opposite end of the Corniche in the Rouche area of West Beirut.
Beiruti tuletorn. Hiljem ehitati turletorni ümber elumajad, mille elanikud hakkasid kaebama segava vilkuva tule pärast. Nüüd siis ehitatakse uut tuletorni merele lähemale (fotograafi seljataga)

3. Me and my friends Gary and Khaled. We are smoking narghili in a little cafe along the Corniche in the Manara part of Beirut between Ain el Mreiseh and Rouche
Istume mereäärses puhkekohas ja naudime õhtust vaadet merele. Kohalike jaoks teeb istumise soojemaks tee ja vesipiip. Viimane on nende hulgas väga populaarne.

4. This is the Cathedral of St. Peter and St. Paul, a Greek Catholic cathedral in Harissa, next to the Maronite Shrine. Look also some pictures from inside
Umbes 600 meetri kõrgusel merepinnast ja 30 km kaugusel Beirutist asuvas mäetipul asub ligi kakskümmend erinevat kirikut. Lady Of Lebanon juurest avaneb selline vaade St. Pauli basilikale. Tundub lähedal, kuid tegelikkuses tuleb jalutada päris pikalt, et kohale jõuda, kuna kahe hoone vahel on kuristik.

5.Statue of the Virgin Mary in front of the vast concrete and steel Maronite Cathedral at Harissa. Also called as statue of Our Lady of Lebanon
Valgeks värvitud pronkskuju on selge ilmaga näha väga kaugele. Selle monumendini on võimalik sõita ka mööda kõisraudteed.

6. This is sculpture of old computer parts in Al Mina, a city that adjoins Tripoli.
Arvutiosadest kokku pandud skulptuur

7. This is sculpture of old computer parts in Al Mina, a city that adjoins Tripoli.

8. This is the Corniche in Al Mina, the city that joins Tripoli.

9. All Saints' Church International Congregation is a gathering of people from many different nationalities, many different church backgrounds, and a multi ethnic Church. The worship services of the International Congregation are conducted in English. They share their building with our sister Arabic congregation. They are a part of the Anglican Diocese of Jerusalem and the Middle East. All Saints Church is an Anglican church, part of the Church of England.
Sai käidud ka ingliskeelsel jumalateenistusel. Sõja kartuses oli kohaletulnuid veidi rohkem (umbes 40) kui tavaliselt. Peale teenistust jagati keldrikorrusel küpsiseid, teed ja kohvi. Lapsed mängisid tagahoovis. Vesteldi kui võrdne võrdsega kuigi eraelus varieerub amet professorist kojameheni ning päritolumaa Austraaliast USAni

10. The site is near the village of Baabdat high in the Mount Lebanon Mountains about 15 km east of Beirut. Meeting of The Beirut Tarboush Hash House Harriers after their Sunday run. For them it was already xxx run, for me first one. Too much beer, but it was really fun to run in mountains and meet nice people. As you can see, they are not so tired at all, althought they have run for more than one hour.
footbar (12K)

Koht Baadbat küla lähedal mägedes umbes 15 km Beirutist idapool. Sain kokku sellise huvitava seltskonnaga nagu Beiruti Tarboush Hash House Harries. Tegemist on "jooksmishäiretega õllesõpradega", kes iga kahe nädala tagant pühapäeviti kogunevad kokku, et joosta kellegi poolt märgitud rajal umbes tunni jooksul 7..8 kilomeetrit ja siis tunnike lõbusalt aega viita. Jooksmise eesmärgiks on pigem ikka nauding (rada on piisavalt keeruline ja üllatusterohke). Kuna tegemist on ülemaailmse ühinguga, siis ollakse võõraste suhtes väga tolerantsed. Kui jälgite tähelepanelikumalt jooksjate peakatteid, siis näete nende peas imelike mütse - need on edukamate jooksjate tunnusmärgiks. Mütsi omamine tähendab seda, et antud isik on osalenud vähemalt kaheteistkümnel korral, ühel korral ise kujundanud raja ning on vähemalt kolmel korral olnud kolme parema lõpetaja sees. ON-ON on sõnaühend, mida pead jooksu ajal teistele hüüdma, et näidata, et leidsid üles järjekordse märgi õigest teest.

11. Walkers arrived a bit later, but they were happy too.
Pea tund aega peale esimesi jooksjaid jõudsid kohale ka viimased jalutajad. Hätta ei jäetud kedagi.

12. This is on the road from Barouk to Masser el Chouf in the South Chouf, part of the Mount Lebanon mountains East and a little South of Beirut. At this point we are about 50-60 km Southeast of Beirut
Suundusime üles mägedesse, et külastada suurt seedrimetsa.

13. One more

14. End of road
Esimene katsetus ebaõnnestus, kuna majakese juures lõppes autotee allalastud tõkkepuuga ning kurjad sildid keelasid ilma saatjata ise jalutama minna.

15. On half way to other mountains

16. This is the Masser el Chouf Cedar Reserve about 1250 meters high about 60 km Southeast of Beirut.
Ka seekordne üritus oli määratud ebaõnnestumisele, kuna suur lumesadu oli värava blokeerinud. Edasine tee viis seedritest vaid kaugemale

17. Cedres in snow
Kahjuks on valguse peegeldus rikkunud vaate auto numbrimärgile. Nimelt on Liibanonis numbrimärgil number kahes erinevas tähestikus - araabia numbrid, millega meie oleme meie harjunud ning araabia numbrid, mida araablased. tegelikult kasutavad.

18. View to Lebanon cedras
Olen liikunud mööda teed edasi umbes 400 meetrit ning tõusnud umbes paarkümmend meetrit kõrgemale. Mäe tipu kõrguseks väideti olema 1250 meetrit, kuid päris tippu veel ei jõudnud.

19. Sundown above clouds
Imeline pilt pilvepiirilt. Nagu oleks lennukis ainult et aken on palju suurem

20. Same place, only turned 180 degrees
Kui vaadata teisele poole, siis ilutses seal täies uhkuses täiskuu

21. Gary and me in front of his "chalet" in Ain Dara, a village in the Chouf, part of the mountains of Mount Lebanon. It is about 35 km east of Beirut, and 5 km south of the Damascus highway. The word "chalet" to a Lebanese means a vacation get-away place, not a chalet like the Germans and Swiss have.

22. Same place, same persons

23. Gunshooted building. This is the old "green Line" in the north end of Beirut near the new downtown area.
Otse ees on maja, mis on pika sõja jooksul saanud tabamusi nii püssist kui mürsust. Mõne kohapealt paistis sein läbi kui sõelapõhi. Üks osa niinimetatud "rohelisest joonest", mis sõja ajal kujunes ei kellegi maaks, seal liikudes võisid saada kuuli mõlemalt poolt. Ei tasuks eriti tõsiselt võtta ENE (1985) väidet, mis nimetas antud piirkonda haljasalaks. Ei olnud ta klassikaline haljasala ei sõja ajal ega nüüd kümmekond aastat peale sõja lõppu. Siis oli ta pigem rusude ja madalate põõsaste kogumik, nüüd on ta enamasti täis ehitatud.

24. Stormy Beirut - the Corniche in the Manara part of Beirut between Ain el Mreiseh and Rouche
Seisan otse selle koha ees, kus sai paar päeva varem vesipiibuga pilt tehtud. Nagu näha on tee ja katus ühel tasandil. Lainded olid maainimese jaoks päris kõrged. Punane veekindel kostüüm on seljas, kuna ees ootab HHH täiskuu jooks

25. The Beirut Tarboush Hash House Harriers after Fullmoon run
Ja siin ongi seltskond, kes ei pidanud halvale ilmale vaatamata paljuks läbida traditsiooniline täiskuujooks õhtupimeduses.
Sukram, Khaled! Sukram Hashers!

26. Khaled and me in front of fireplace

27. Pigeon rocks, a famous rock formation on the waterfront in the middle of Beirut (picture taken by Gary).
Üks Beiruti visiitkaarte Pigemoni kaljud ühes lahesopis.

Links - Viiteid

Summary - Kokkuvõte

Although there is lot of half constructed or ruined buildings and there is possible to see army checkpoints on streets Beirut and Lebanon are nice place to have your vacation.
Ei maksa kuigi tõsiselt võtta üldlevinuid kartusi, et Liibanon on islamimaa, kus ahistatakse kristlasi ja naisi. Tegelikult on väga huvitava kultuuritaustaga maaga, kus erinevad usundid täiendavad üksteist. Suvisel ajal võite Liibanonis nii suusatada kui ujuda looduslikus keskkonnas. Rohketest palvusi edastavatest moseedest, relvastatud sõjaväelistest kontrollpunktidest ning pooleli olevatest ehitistest ei maksa end häirida lasta - Beirut on üsna sõbralik ja turvaline linn. Ka sellest ei maksa end heidutada lasta, et Teie passi vaadatakse enne päralejõudmist kümmekond korda väga põhjalikult läbi veendumaks, et teil pole mingit seost Iisrealiga. Dokumente soovitakse pidevalt kaasas kanda, kuid vähemalt minul neid kordagi vaja ei läinud. Ka naisterahvastel, kes end liialt väljakutsuvalt riidesse ei pane ei tohiks olla mingeid probleeme. Kaetud nägudega naisi kohtasin vaid ühes väikses külakeses, mujal olid nad rõivastatud nii nagu Euroopaski. Peakattena võib-olla kasutati rätikuid rohkem kui mujal aga ei midagi hirmsat. Hammas (avalik saun) on muidugi meeste pärusmaa, kuhu naistel ei tasuks muul ajal kui esmaspäeva hommikuti sisse trügida ning on võimalik, et mõnedesse moseedesse on sissepääs naistele piiratud aga ega seal siis midagi eriti vaadata ka pole :-(

Kohalikud toidud pole liialt vürtsikad ega ka lahjad. Mõned toidud näevad vällja küll veidi peletavad, kuid maitsel pole väga vigagi. Igatahes nälga ei jää.

Juba aastaid käibib tänaval ja poodides paralleelselt kaks raha Liibanoni nael (liira - LL) ja USA dollar suhtega 1 USD= 1500 LL. Seega pole vaja eriti muretseda raha vahetamise pärast. Teie dollarid võetakse ilusti vastu ning tagasi saate naelad. Hinnad on nii nagu on. Mõne asja saab odavamalt, teise kallimalt kui Eestis. Aga midagi väga hullu pole.

Asi, millega peate ettevaatlik on liiklemine Beiruti tänaval. Nimelt ei peeta seal jalakäijat millekski. Pargitakse kõnniteele, sebrat (neid on üldse vähe) ei arvestata, sõidetakse punase tulega üle tee jne. Pidevalt toimub üks autopasunate tuututamine. Täielikud dzungli seadused. Aga samas, kui ise agresiivselt teele astuda, siis ega otsa ka ei sõideta. Kogu seda kaost jälgides nägin vaid ühte liiklusõnnetust ning mõlgitud autosid paistis ka vähe. Autodest on näha palju uusi autosid (ütleme kuni viie aastased) ning siis väga vanu autosid (nii umbes 20 aastased - puuduvad uksed, poritiivad või mõned tuled) vahepealseid ei pannud tähele. Kui sain õigesti aru, siis juhilubade saamiseks kohalikud ei pea sõidueksamit tegema :-) Piisab vaid teooria eksamist. Muidugi peab ütlema ka seda, et jalakäijad pole suurt autojuhtidest paremad. Neljarealisel kiirteel sõites kohtab väga tihti täiesti suvalises kohas sõidutee ületajaid. Kusjuures neid ei peata ei tee äärde ehitatud betoon tõkked ega kaasas olev lapsevanker.

Taksoga (taksode numbrimärgid on punased) sõites tuleb teada võlusõna "serviis". See tähendab, et lubate taksojuhil peale võtta ka teisi sõitjaid, kui nende suund ühtib teie omaga. Ühe linnnaosa sees tähendab see seda, et "taxi" sõiduviisi puhul maksate LL 5000 ning "serviis" LL 1000. Enne taksosse astumist peaksite kindlasti küsima, kas takso viib teid soovitud kohta ning kui kallis see sõit on (võimalik mingil määral kaubelda). Enamus taksojuhte oskab vaid araabia ja prantsuse keelt, kuid noored tänavalt teavad kindlasti mõned laused lisaks ka inglise, saksa või itaalia keelest. Bussisõit on taksost odavam (Beiruti sees ~LL 500), kuid väga raske on leida kaarti, kus bussimarsuudid peal. Peatustes kipuvad olema araabiakeelsed kaardid :-( Selleks, et sõitjate pealeminek/mahaminek bussi toimuks kiiremini sõidavad bussid pidevalt lahtise uksega. Bussipeatustes on enamasti pargitud autod, seega peate valmis vaatama, kust kaudu läbi mahub, kui äkki buss peatub.

Elektrisüsteem on väga ebastabiilne, seega, kui tahate pikemaks ühte kohta pidama jääda, siis peate vaatama, et enda poolt muretsetud koduelektroonika ette saaks pandud ka pingestabilisaator ning igaks juhuks peakside pidevalt teadma, kus asuvad küünal ja tikud. Beirutis väljas väiksemates külades on tihti lisaks tsentraalsele elektrisüsteemile kohalik elektrisüsteem, mis käivitub kui tsentraalses süsteemis vool ära läheb. Teil tuleb siis lihtsalt üles otsida elektrikilp ja seal lüliti teise asendisse lükata. Kui tsentraalses süsteemis vool tagasi tuleb, siis tuleb pimedas antud operatsiooni korrata :-) Lisaks kõigele muule pidi elekter väga kallis olema.

Liibanonis on riigi- ja erakoolid. Arvuliselt on neid umbes samapalju (1300 kumbagi), kuid umbes 60% õpilastest käib erakoolides. Riigikoolides on põhikeeleks araabia, erakoolides tavaliselt prantsuse või inglise keel. Sõja ajal jäid riigikoolid väga armetusse seisu ning seetõttu arenesid jõudsalt erakoolid. Lapsevanemad püüavad lapsi igal võimalusel panna erakooli, kuna seal on üldreeglina parem haridus. Tuhande õpilasega riigikoolis on keskeltläbi 15..30 arvutit, samasuures erakoolis võib neid olla isegi kuni 500. Raha paneb rattad käima. Kuigi Liibanonis on tulumaksumäär suhteliselt madal (10%), siis kulub keskmisel liibanlonlasel enamus rahast laste haridusele (peres tavaliselt vähemalt 3 last) ning meditsiiniline (tasuline). Seepärast nimetavad nad isekeskis USAd tema ~40% tulumaksu tõttu maksuparadiisiks :-) (Tasuta koolituse ja meditsiiini võimalused suuremad). Beirutis on väga palju erinevaid mujal maailmas tunnustatud ülikoole (põhiliselt kas Prantsusmaa või USA taustaga). Viimased on ka väga populaarsed välistudengite seas.

Kohalikud raadiojaamad (vähemalt mõned neist) meeldisid mulle seepärast, et nad edastasid väga erinevat muusikat (araabia, inglise, itaalia, hispaania, prantsuse jt keeltes) mitte nii nagu Eestis vaid ühte tüüpi tümps. Teleris näidatud multikad kippusid olema veidi liialt usu teemalised ning uudised käisid nagu kass ümber palava pudru eeloleva sõja ümber (jõudsin Tartusse tagasi ~3 tundi enne sõja algust). Aga vähemalt liibanonlased ise teadsid, et sõda ei vii kuskile, neil on pidevalt silme ees varemed enda pikaleveninud asjatust sõjast.