Harrastusteatrite riigifestival 2018 (Võru) Urmase silmade läbi

T-teater - Krabatimäng - (Võru Kannel, 28.01.2018) ♥♥♥♥

Autor: Otfried Preußle
Žaanr: eksperimentaaletendus
Tutvustus: Vana vendi legend, ajatu lugu saatanlikust veskist ja hulkurpoiss Krabatist, veskisellist ja nõiameistri õpilasest.

Igaüks meist peab vähemalt kord elus"krabatimängu" päriselt läbi mängima. Tuleb otsustada, kas tiireleda eluveskis veskirattana ja lasta end voolul juhtida, või lõhkuda kindel voolusäng ja astuda koos armastatuga vabasse aga ebakindlasse maailma.

Unenägu kutsub Sind, tule! Rongad istuvad õrrel ja vaatavad Sulle otsa. Tule veskisse, kahju see sulle ei tee! Kuula meistri sõna, kuula sõna! Tule õpi musta maagiat ja lenda - viuhh! – õrrele.

Mis värvi on sinu noa tera?
Hinnang: Täiesti teistsugune lavastus. Väga palju rahvamuusikat, -tantsu, laule nii poiste kui neidude esituses. Komponendid iseenesest jäävad esialgu arusaamatuks, aga jutuvestja sidus otsad kenasti üheks tervikuks.

Kuigi välja oli kuulutatud suure saali etendus, siis paigutati publik lavale ning kogu tegevus toimus väiksemas ruumis. Kuigi ajutistes toolides oli veidi ebamugav (viimases reas veidi ohtlikki) istuda leian, et see oli tudengiteatri poolt õige samm. Nii tulid esile Võru Kandle lava erinevad võimalused ning nõiduslike tantsukavade varjud külgseintel tekitasid just selle õige nõiaveski tunde.

T-teater saab lisapunkti ka selle eest, et neil on korralik koduleht koos lavastuste kirjeldustega. Teised teatrid kipuvad liialt arvama, et Facebooki lehest piisab. Mingil hetkel võib ju piisatagi, inimesed saavad laikida ja pilte lisada, aga aja möödudes kaob oluline postituste müra sisse ära või jääb kurjakuulutava plagu "logi sisse või tee konto" taha peitu.

Tegelikult nautisin ma kokkuvõtes ka noorte näitlejate lavalist koostööd. Tihti tundus see kaosena, aga sisemine korrapära oli olemas. Kohati häirivana tundunud mängimine etenduse ajal (eriti meeskoori laulu ajal) oli tõenäoliselt paras proovikivi - ilma suure tööta see lust nii välja ei oleks paistnud. Ja tüdrukute segamisest hoolimata jäi meeste laul kõlama.

OTPAD - What Were - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥

Autor: Samuel Beckett
Žaanr: eksperimentaaletendus
Tutvustus: Etendus "Mis Kus" on teatri Otpad teatraalne eksperimnt Nobeli laureaadi Samuel Becketti viimaste näidendite "What Where" ja "Quard" järgi.

Maailma hukk ei ole veel käes ja ei saabu, lõpp on alati meiega, nagu inimese eksisteerimine Maal, kus esimestest minutitest alates toimub juba finaali liikumine, ei ole mõtet ootamisel, elus olemisel, ega ka surmal.
Hinnang: On näha, et lavastusega on palju vaeva nähtud. Maailmalõpu kujutamiseks on kaasatud nii valgustajad kui dekoraatorid. Väga minimalistlik, aga kõik on olemas. Inimese meelt üritatakse mitmel erineval viisil segadusse ajada. Nii müstilise heli, hakkiva videomontaaži, kõneleva roboti, pideva kordamise, üliaeglase tempo, väheste sõnade ja maagilise kõnnakuga.

Aga tulemus ei suutnud mind köita. Võib-olla väsimus eelmistest etendustest, võib-olla peas tiksuv mõte, et kohe varsti tuleb alustada roolis muutuvate ilmaoludega maanteel. Hea, et saadi lühidalt hakkama.

Oomerteater - Onu Vanja - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor: Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Tutvustus: Teate küll seda klassikas saanud näidendit. Vikipeedia räägib nii.

"Onu Vanja" (vene keeles: “Дядя Ваня”) on vene näitekirjaniku Anton Tšehhovi näidend. Näidend ilmus 1897. aastal ja esietendus 1899. aastal Moskva Kunstiteatris Konstantin Stanislavski lavastuses.

Näidend jutustab loo eaka professori ja tema teise abikaasa, palju noorema ja glamuursema Jelena, visiidist oma maamõisa.

Vanja, professori esimese abikaasa vend, kes on mõisa eest kaua hoolt kandnud, ja Astrov, kohalik doktor – on kaks sõpra, kes on mõlemad Jelena võludest lummatud, vingudes seejuures oma provintsliku eksistentsi üle. Samuti kannatab Sonja – professori ja tema esimese abikaasa tütar, kes koos Vanjaga mõisa ülal peavad – armuvalu, kuna dr Astrov ei vasta ta tunnetele. Olukord väljub kontrolli alt, kui professor teatab otsusest mõis – Vanja ja Sonja kodu – maha müüa, et parandada enda ja oma abikaasa elujärge.

See näidend on Tšehhovi loomingus unikaalne, kuna “Onu Vanja” on töötlus ta enda kümme aastat varem ilmunud näidendist “Леший“. Muudatused, mis Tšehhov näidendi töötluses läbi viis: tegelaste arvu vähendamine 24lt 9le, enesetapu asendamine läbikukkunud mõrvakatsega, algupärase õnneliku finaali asendamine problemaatilise ja lahtise lõpuga. Mitmed kriitikud, nagu näiteks Donald Rayfield, Richard Gilman ja Eric Bentley, on püüdnud läbi nende näidendite analüüsi kaardistada Tšehhovi dramaturgiliste meetodite arengut läbi 1890. aastate.
Hinnang: Kõige parem Onu Vanja, mida näinud olen. Ega ma hetkel ei oskagi öelda, mitut ma kokku näinud olen.

Viimase 10. aasta jooksul olen arvustanud ühte lavastust, aga fragmente temast on seotud mitmele poole mujalegi ning ka enne kirjalike ülestähenduste aega olen kindlasti Onu Vanjat näinud.

Tornimäe näiteselts - Teie jumal - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor: Janno Puussepp
Žaanr: draama
Tutvustus: Lugu ühest tavalisest Eesti tänapäeva perest, nende armastusest ja oskustest elu mõista. Kui loomulikuks me seda peame, mida ihkame, mida tegelikult vajame. Meie soovid - on need tõelised ja vajalikud? Kas Usume kedagi või midagi - kes meid valvab, aitab, kontrollib, juhendab, soove täidab..., saame näha.
Hinnang: Autor on väga leidlikult pannud tavapärasesse torisevasse igapäeva end jumalaks nimetava naise, et panna publikut mõtlema mida me tegelikult soovime ja mida nende täitumise heaks teeme. Kuniks ei tekki vajadust oma tegelikke vajadusi ühte, kõiki rahuldava, soovina vormistada näeme üksteise tegevus ikka ja jälle pelgalt halba.

Teisalt on väga hästi kujutatud elu enesekasupüüdlik ja kohati õelavõitugi pool. Ikka ja jälle leidub inimesi, kes soovivad teiste najal elada ning teiste õnnest osa endale näpsata.

Väga hästi mängitud tükk. Mehed olid kohati krobedad, aga selline ju tavaline mees ongi.

Salme Vallateater - Reispass - (Võru Kannel, 26.01.2018) ♥♥♥♥

Autor: Willy Russel
Žaanr: komöödia
Tutvustus: Kuhu jõuavad inimesed pärast suuri noorusunistusi, asjadest mis elus ilm-tingimata ära saavad tehtud?

Selles loos maandutakse rahulolevasse unisesse argipäeva korralike inimeste hulgas.

Mis aga juhtub siis, kui mõni mees avastab, et pool elust on möödas ja midagi olulist polegi nagu juhtunud?
Hinnang: Kaks paari ja telefon. Täiesti piisav suure lava värvikaks täitmiseks. Olgu abiliseks siis muusika, kingakontsa klobin või lihtsalt võrratu mäng. Kui mõni lendamise stseen oli veidi üle mängitud, siis tule see tegelikult etendusele kasuks.

Tegelikult tuleb kiita ka valguskujundajat, kes liialt esile kerkinud, aga samas muutis õhkkonna huvitavaks. Väikesed muutused värvides ja sellest piisas näitemängule teise näo andmiseks.

Väidetavalt 45 aastase peategelase vaimsed piinad kõlavad nii tuttavalt. Kõik oleks justkui olemas (naine, laps, vinge muusikakeskus, viimase tehnikaga köök), aga midagi on ikka puudu. Enam uusi asju ei taha, lemmikartisti plaatide kuulamisest on kõrini. Tahaks põgeneda ka sotsiaalsete kohustuste eest. Olgu siis selleks kohustusteks seltskondlikud peoõhtud, üle käte kippuva lapse kasvatamine või lõputu abikaasa kuulamine. Kõik pöörleb ringi sees ja sellest pole väljapääsu.

Enamus koomikast ehitakse üles kaaslaste reageeringutele sõbra kõrvalekalletest normaalsest ettearvatavast käitumisest. Samas ei panda tihti tähele, et ise kaldutakse veel rohkem normaalsusest kõrvale. Risti rästi armusuhted toovad sekeldusi nii osalistele endile kui süütutele naabripoistele.

Võib-olla tõesti oleks õige aeg võtta kotist jäätee pudel ning teha reispass mõne ajutise seikluse alguseks. Olgu selleks siis kas või põgenemine harrastusteatrite festivalile imekaunisse Võru Kandlesse.

Tabivere harrastusteater - Proov - (Tabivere VabaAjaKeskus, 04.12.2016) ♥♥♥♥

Autor: Janno Puusepp
Žaanr: komöödia
Tutvustus: Ei suuda kuskilt leida - näoraamatu ajastu märk, infokilde leidub igal pool aga kui otsima hakkad, siis peale liitumisteate midagi ei saa.

Aga Autor kutsus vaatama ja see on seni olnud head kauba tunnus.

Mulle tundus, et ma nägin midagi taolist: Teater valmistub järjekordseks etenduseks. Viimane proovipäev, aga lõpuni ei ole suudetud veel kordagi mängida. Noore lavastaja püüdlusest kujutada sõjaaegset elu-olu ei hooli keegi. Noored kaklevad iga pisema sõnavääratuse üle, vanemad unistavad peaosast, kostümeerija on hädas vajalike riiete leidmisel. Ja siis tuleb seniilne jauramimängija...
Hinnang: Ei pidanud seegi kord Janno soovituses pettuma. Suurepärane mängukoht kahekümne autosõiduminuti kaugusel kesklinnast. Ja ka lavastus ise oli vaatamist väärt.

Väga hea valik rahvateatri 20. sünnipäeva tähistamiseks. Mulle on ikka meeldinud need tükid, kus käsitletakse lavatagust elu. Kui proovides piisavalt raske ei ole, siis ei saa ka ka lõpptulemus liialt hea olla. Ei profi- ega harrastusteatris. Parasjagu kalambuuri, draagikat ja staaritsemise paroodiat. Oskus iseenda üle nalja heita aitab Tabivare teatril edasi elada.

Märkused: Kristiina ja Tiina, Aitäh sõidutamise eest!

Vilde Teater - Minejad - (Pepleri 27, 26.11.2015) ♥♥♥♥

Autor: Janno Puusepp
Žaanr: tragikomöödia
Tutvustus: „Minejad“ on tragikoomiline jutustus Meestest. Ootavatest Meestest ja ootamine on teadupärast igav. Igavus on probleem. Probleemid on lahendamiseks. Lahendamine on töö. Töö tuleb ära teha ja pärast vinguda ja kurta kui kole ja tappev töö on. Sest me oleme Mehed ja Mehed peavad mehe eest väljas seisma… isegi kui väljas halb ilm on.

Lavastus on pühendatud Peeter Novoseltsevile (1960 – 2015)
Hinnang: Janno kirjutas ja lavastas kõige keerulisema osa Tiinale. Tema mängitud naine sai sõna tund aega enne etenduse algust - improvisioonilises arstipunktis tuli tal publikule meelde tuletada, et enda tervise eest hoolitsemine ja ennetav uuringutel käimine on üha olulisem. Samas ega delikaatsete isikuandmete saalitäie inimestega seab omad piirid. Mis sest saal mahutab vaid 30 inimest. Kui laetuled kustusid ning Mehed lavale astusid, siis said naise sõnad otsa. Tema saatuseks sai olla pidevalt laval ja mängida Meeste unistustes ja päriselus vaikivat rolli. Aga just Tiina mängitud Naine andis etendusele sügavuse ja värvi.

Kolm teises nooruses meest said enda osadega ka väga hästi hakkama. Musta huumoriga vürtsitatud dialoogidel on sügav sisu ja igatsus parema tuleviku suunus. Mis sest et tulevik astub väga tugevalt varvastele ja paistab tume. Aga samas suudetakse olevikku siduda kannatuste kiuste helgemaid värve.

Märkused: Kohtusin näost näkku Peeter Novoseltseviga 12. juunil 2008 poolteist tundi enne etenduse "Valgustegu" algust. See oli minu esimene kokkupuude Vilde teatriga. Kuna olin algusaja mingil põhjusel valesti meelde jätnud, siis leidsin toonase Vilde teatri keldriboksi ukse suletuna. Ja siis astus ligi kilekottiga Peeter ning alustas naljatades sõbralikku juttu. Arvan, et see jutualajmine on üks põhjused, miks minust sai väike Vilde teatri sõber. Kokku õnnestus mul näha teda kuues etenduses. Enamusele neist olen pannud küll vaid 3 tärni, aga Peeter jäi ikka meelde.

Loo autoriga olen mitmel etendusel võistu köhinud. Minul on kergemini läinud, haiglasse pole pidanud minema ja surmavat diagnoosi pole pandud. Kõigele vaatamata on Janno etendused nii näitleja kui ka autorina omapärased ja mõtlema panevad. Loodan, et Minejad ei ole minu viimane kokkupuude tema loominguga.
Urmase ülejäänud arvustusi vaadatud etenduste kohta 2008... leiate Urmase teatripisiku lehelt.
Festivalide avalehele tagasi