Draama 2023 Urmase silmade läbi

Festival Draama 2023 on noorte poole kaldu

Programmilehte sirvides

Esimest korda festivali programmi lugedes läks silme eest kirjuks, nii palju erinevaid noori koos vanade tegijatega. Tutvustusi lugedes tekib esmamulje, et kõik käib karjumise või teistest eraldumise ümber. Eks nagu alati on igal asjal mitu kihti ning lõpliku valiku tegemine on keeruline.

Vaatame siis millega noored seekord üllatavad.

Mees peab täpne olema ehk eelista ratast...

Kui varasematel aastatel olen aegajalt torisenud, et Draamafestivali etendused ei alga õigel ajal, siis seekord pidin tunnistama, et kaks minutit pärst kella kukkumist oli teatri välisuks lukus ning suure tõenäosusega etendus alandud. Minul jäi "Linda Vista" vaatamata, kuna ei olnud arvestanud ummikutega, mis Draamafestival endaga kaasa on toonud. Minu viga, et valisin 23 minutit enne etenduse algust liikumisvahendiks auto, mitte jalgratta arvates, et pärast etenduse lõppu saab nii kiiremini maale. Jah, maale jõudsin kolm tundi varem, kui hommikul arvata võisin. Aga tavapäraselt rattaga 15 minutise või autoga 10 minutise teekonna läbimiseks kulus seekord 25 minutit. Saatuslikud kaks minutit liiga palju.

Ei ole halba ilma heata. Sain valges metsa minna, kolme purgi jagu kuuseriisikaid korjata, kurgipeenra tühjaks teha ning nautida Looduse puhas ilusat vaadet (una vista linda i bonita). Voodisse jõudsin varem ning uni maitses magusalt.

Õpetussõnad teistele teatrihuvilistele: Tartu linnas on päris palju remonditöid, mis aeglustavad autosõitu päris tuntavalt. ERMi B-osa parklasse viiv üks tee on suletud. Seega varu piisavalt aega või võta linnaratas.

Samas tahaks ka festivalikülastajaid hurjutada - pidage rohkem kinni liiklusmärkidest. Juba mainitud ERMi parkla sõrasra keskel on edasi sõitmist keelav märk, Vanemusise väikese maja ees on parkimine keelatud (ning parkimisvõimalused kenasti kirja pandud).

Eesti Draamateater - Café Théâtral - (Vanemuise väike maja, 09.09.2023) ❃❃❃❃

Autor(id): Karmo Nigula ja Hendrik Toompere jr, Andrus Kivirähk

Žaanr: komöödia

Näitlejad: Viire Valdma, Ülle Kaljuste, Hilje Murel, Teele Pärn, Tõnis Niinemets, Tõnu Kark, Rein Oja, Raimo Pass, Laine Mägi, Karmo Nigula, Hendrik Toompere jr, Kristjan-Robert Rebane, Madis Muul, Marten Altrov, Ahto Abner

Tutvustus:

Praegu on parimad ajad, praegu on halvimad ajad, on tarkuse aeg, on rumaluse aeg, Valguse ajastu, Pimeduse ajastu, meeleheite talv ja lootuse kevad. Meil on kõik alles ees, meid ei oota mitte midagi, me läheme kõik taevasse, me läheme otse põrgusse. Kõike on liiga palju, kõike on liiga vähe! Ja see kõik toob meid Café Théâtrali.

Ühes südalinna keldris kogunetakse igal õhtul, et end avada laulu ja muusikaga. Kabareelavale astuvad tundlikest tundlikemad, sarmikatest sarmikamad ja pöörastest pöörasemad! Nüüd avab Café Théâtral oma uksed kõigile.

Hinnang:
Publik vajab aeg-ajalt sellist meelelahutust. Ei ole labane, naerab iseenda üle ja naeruvääristab ümbruskonnas toimuvat mõttetust. Näitlejad on kokku surutud suhteliselt väiksele pinnale ning on toodud publikule võimalikult lähedale. See liidab nii truppi kui ka publikut.

Tõenäoliselt on suurim selle lavastuse tugevus see, et lauldes tuntuid vanu laule, ei mindud kopeerimise teed vaid loodi päris uued sõnad ning segati kokku erinevad lood. Pea kõigile näitlejatele leiti oma lugu ja lähenemine sellele. Rein Ojast Frank Sinatrat ei saa, aga "Minu kulg" võiks vabalt kõlada raadios.

Kostüümikunstnik on näinud vaeva väga mitmekihiliste kostüümidega. Need lisasid lavastusele särtsu ja glamuuri tuues esile inimeste erinevad pooled.

Märkused:
Esimene kirjeldustõlkega etendus Draamafestivali ajaloos. Kõrvaklappidega inimesi oli saalis päris palju. Tegelikult oleks päris huvitav ka ise kuulda, kuidas nägemispuudega inimestele lava ja seal toimuvat kirjeldati.

EMTA - Komöödia - (Sadamateater, 09.09.2023) ❃❃❃❃

Autor: ühislooming

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: arkus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Hanna Jaanovits, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

Tutvustus:

Emalt olen pärinud lühikesed jalad. Isalt lühikese süütenööri. Ma ei saa sinna midagi teha.

Ühelt vanaisalt pärisin karvadeta rinna. Teiselt vanaisalt kohmakad käed. Asjad lihtsalt libisevad käest. Ma ei saa sinna midagi teha.

Vanaemalt pärisin, kas ta sai selleks, kelleks ta noorena saada tahtis. Ta ei vastanud.

Õpetajatelt pärisin laia haarde. Aga vanaonult pärisin kitsukese korteri. Midagi peaks ette võtma.

„Komöödia“ on EMTA lavakunstikooli XXXI lennu uuslavastus. Nagu Mart Kangro varasemad koostööd lavakooli lendudega, sünnib seegi lavastus suuresti osaliste endi ettepanekutest. „Komöödia“ räägib inimlikust naeruväärsusest, tänastest küsimustest ja eilsetest vastusevariantidest.

Hinnang:
Ülimalt ebamugav lavastus nii publiku kui trupi jaoks. Väga umbmäärane algus. Algul ei saa aru, mida mustades kostüümides pokaalidega noored näitlejad sinust tahavad, siis ei saa aru, kuhu peab pimedas ruumis vaatama või vaatamata jätma. Kuidas peaks ümbruses toimuvale reageerima. Kas trupp ootab, et publik vastu tervitaks, püüaks tõsiseks jääda või astuks agaralt lavale kaasa lööma. Tekst on jupike siit, teine sealt. Mõnda asja korratakse absurdsuseni, mõnest luuakse kujund, enamasti ei saa seostest aru.

Väga hea mäng ruumi ja valgusega. Madalas ruumis tekitasid veepokaalide alla peidetud LEDid huvitava valgusmängu, suures ruumis valgustasid nad just täpselt seda, mida näitlejad tahtsid publikule näidata. Lisaks valgustile pakkus pokaal ka helitausta. Väga nutikas lahendus.

Teine nutikas lahendus oli mäng peeglitega. Mis sest, et viimases sammus peegelduvast valgusest veidi vajaka jäi, algus oli tehtud ning maagia loodud. Tekstiga ei tahtnud kuuvalgus hästi kokku minna, kuna kasutati sooja valgust. Samas tervikus soojade toonidega mängimine sobis.

Päris tükk aega vasardas peas mõte, kas tõesti tuleb kogu etendus püsti seistes ära vaadata. Mina poleks kahte tundi vastu pidanud. Üks paar lahkus, ei olnud üldse kaugel mõttest, et käes on kolmas kord, kui teatrist tuleks poole pealt lahkuda. Õnneks ei mindud kahe aasta tagust TÜVKA teed ning vaipade asemel leiti publikule toolid ning sai suures kandilises ringis jälgida ka publiku teis liikmeid. Eks see õnne küsimus oli, millised elemendid jäid varju ja millised mitte. Mitmel korral tajusid, et pea kohal toimub mingi tegevus, aga näha ei olnud midagi.

Päris hästi oli etendusse põimitud etnograafilist laulu ja muusikat. Suures suhteliselt tühjas ruumis mängis see väga hästi. Üheks läbivaks teemaks sai mardipäeva kadumise teema - nüüdsed halloweeni tulevad ukse taha ilma eeskavata ning ainult norivad "komm või pomm" - varem nähti mardisantideks olemiseks vaeva ning teeniti maius väärikalt ära. Võtame üle teiste maade kommertsi jättes enda tavad unarusse.

Kostüüm oli ühelt poolt lihtne ja tumehall-helehall. Laval toimuvaga riietusel mingit arusaadavat seost ei olnud. Kui siis ehk see, et olid enamuses mugavad rohkeks liikumiseks ja eristas rahva sekka sulandunud näitlejad. Üheks elemendiks kujunesid püksmähkmed. Justkui oleks tegu 80 aastastega, kes ei suuda enam kahte tundi vastu pidada ning ebameeldivuste vältimiseks peavad jalga panema moodsast titaajast pärit pampersid. Veel üks moodus publikut end ebamugavalt tundma panna.

Eksperiment tünnidega oli ühtviisi naljakas kui närvikõdi tekitav.Kas tõesti on võimalik, et trupi üks pikemaid liikmeid mahub tünni? Oot, sinna mahub neid lausa kaks... Seal on veel niipalju ruumi, et suudavad tünni liikuma panna ... kas tõesti peab plastmassist keere vastu kahe noore inimese raskuse .. ega nad ei tee eksperimenti, kus mõõdavad aega kui kaua kulub publikult arusaamiseks, et tünnisolijate elu võib olla õhus.

Kogu sellest ebamugavusest on palju võita trupil. Nad said hakkama nende veeretatud ülesandega ning said korraliku pagasi oma järgmisteks töödeks. Meelelahutuse otsijana ma antud lavastust eriti kõrgelt ei hinda, aga haridussüsteemis pikalt olnuna pean tõdema, et hakkama on saadud päris vinge asjaga.

Märkused:
Arvustus on kirjutatud 13 tundi pärast etenduse lõppu, kui enamus ebamugavustest on juba meelest minema.

Ugala - Kolm ahvi - (ERM, 05.09.2023) ❃❃❃❃

Autor: ühislooming

Žaanr: draama

Näitlejad: Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss, Jass Kalev Mäe

Tutvustus:

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole?

„Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

„Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Hinnang:
Väga kodune lavakujundus valgete pitskardinate taga. Selline täitsa võiks vaikne koht, kuhu ennast kurja maaima eest peita. Kõik on olemas ja midagi ei ole ülearu. Just parasjagu salapärane ja krutskeid täis. Valgus peidab ja toob esile just selle nurgakese mida vaja.

Eriti alguses tekitas küsimuse, kas näiteljad juhtisid muusikat või muusika juhtis neis. Kuidagi nii hästi omavahel koskõlas ning atmosfääri tekitav. Kui tegevus laval läks veidi paigast ära, siis lainetas ka muusika oma teed, et lõpus seda võimsamalt tagasi tulla. Tõsiselt huvitav idee tekitada nelja makiga kolmemõõteline heli. Proovi sama elamust stuudios saavutada. Tõenäoliselt on sama heli saamine stuudios täiesti võimalik, aga nägemismeel võimendab ajus emotsiooni. Olgu tal siis või laenatud püksid jalas (loe makid olid vaid butafoor, heli tuli kuskilt mujalt). Lava- ja helikujunduse koosmõju ujumise stseenile oli väga värskendav.

Väheste sõnadega lavastus. Ja need mis olid ei teinud vaataja elu sugugi lihtsamaks. Huvitav, mis oleks saanud siis, kui oleks needki sõnad ära jätnud. Tõsi lõpulaulu emotsioonita oleks keeruline lõpu suunas tüürida.

Palju võimlemist, kallistamist ja võistlust aga ka niisama lebotamist. Kujutan ette, et näitlejatele pakub tegevus pärast pikka ja tavapärasest erinevat prooviperioodi veel rohkem naudingut kui vaatajale.

Terje Pennie ei jäänud noortele liikuvuses sugugi alla ning noorte kehakeel oli nauditav.

Mida edasi, seda kurjemaks tegevus läks. Algsest vaiksest paigakesest sai päris märul. Tahaks hinges vastu vaielda, et on võimalik ka selle vägivaldsuseta, aga järele mõeldes võib reaalus olla veel karmim. Inimene on inimese hunt.