Draama 2019 Urmase silmade läbi

Valmistumine üheteistkümnendaks draamafestivaliks

Erinevalt eelmisest 10 korrast jõudsin leheküljele http://draama.ee/ kenasti 1. juuli hommikul, mil tavapäraselt on alanud piletimüük. Aga nagu tavaliselt jäin magusamatele etendusle hiljaks, sest seekord üllatasid korraldajad pool kuud varasema piletimüügi algusega. Ühtteist siiski jagus ka minule. Kava tõotab tulla tavapäraselt mitmekesine. Seekord pole ühtegi kvas olevat lavastust eelnevalt näinud.

Täna õhtul jäi esimest korda tänavapildis silma uue kujunduse ja värvivalikuga plakat. Ei ole nii silmapaistev kui varasemad, aga omamoodi huvitav ikkagi.

Tallinna Linnateater - Mineku eel - (Sadamateater, 13.09.2019) ★★★★

Autor: Florian Zeller

Žaanr: draama

Näitlejad: Anne Reemann, Andrus Vaarik, Elisabet Reinsalu, Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Priit Pius

Tutvustus: Mõni paar jääb kokku vaid mõneks aastaks, mõni paarikümneks. André ja Madeleine on elanud koos enam kui pool sajandit. Näib pea võimatu kujutada neid ette teineteiseta – neist on saanud üks. Ent kellelgi pole aja eest pääsu ning paratamatult kergitavad mõtted tulevikust üles küsimuse: mis juhtub siis, kui üks lahkub enne teist?

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. Tallinna Linnateatris lavale jõudev „Mineku eel“ on segu tragöödiast ja farsist, milles autor alatihti vaatajal tooli alt tõmbab. See on labürint, kus me jahime tõde, aga niipea, kui tundub, et oleme tal sabast kinni saanud, võtab see teise vormi ja libiseb minema. Lavastuses kasutatav muusika: aaria „O mio babbino caro“ Giacomo Puccini ooperist „Gianni Schicchi“ Anna Netrebko esituses.

Hinnang: Mulle meeldis selle lavastuse lavakujundus ning harmoonia videokujundusega. Ühtviisi nii tormine, päikeseline kui ka õdusalt kodune. Ka helikujundus haakus visuaaliga hästi. Tundub, et tänasesse etendusse astus sisse ka emake loodus, sest Tartu peal alanud vihmasadu võttis mingil hetkel võimust. Katusele raevukalt langevad vihmapiisad võimendasid parasjagu laval olnud vihmast tausta. Vähemalt selline mulje jäi, et see ei saanud olla pelgalt helisalvestus. Teatrist lahkudes oli lompe ka omajagu. Tõsi ta on, et kogu see harmoonia tõi kaasa endaga teatud lõõgastuse ning silm vajus iseenesest kinni.

Näidendi aluseks olev tekst on aktuaalne vist igal ajastul. Ikka ja jälle leidub maailmas paare, kes oma elu lõpul jäävad üksi - lapsed on läinud kaugele ja matnud end oma murede alla. Väliselt võivad nad ju hästi hakkama saada, aga selle keti ühe lüli purunemine toob endaga kaasa terve keti purunemise. Alles siis tulevad välja paljud hädad, mida varem märgatud ei ole.

Väga hea näitlejate töö.

Taarka Pärimusteater - Vanahunt - (Tartu Genialistide Klubi, 12.09.2019) ★★★★

Autor: Ott Kilusk

Žaanr: eksperimernt

Näitlejad: Artur Linnus, Eduard Tee, Jekaterina Moskalenko, Agur Seim, Kristian Põldma, Martin Tikk, Claus Mootse, Siim Angerpikk, Joonas Vatter

Tutvustus: Dekameronlik lavastus seto jutuvestja Feodor Vanahundi kirevast maailmast, kus vaataja ette toodavad teemad varieeruvad maailma loomisest kuni lähiminevikuni.

Jutuvestja Vanahund folkloorsetel lugudel põhinev lõbus lavastus käsitleb inimest kui äärmuseni vastuolulist isendit. Kaasahaaravates lugudes kohtab nii pühamehi, kui ka Jumalat ennast, juute, pappe, trikstereid ning salakavalaid naisi, kelle elutee neile kord naeratab, kord aga vimkasid viskab.

Inimene nähtuna läbi Vanahundi juttude on armastav ja vihkav, töökas ja laisk, alandlik ja alp, vooruslik ja paheline, jumalakartlik ja jumalavallatu, frigiidne ja kiimaline ja veel ja veel ja veel…

Aga inimesed, need oleme Meie.

‘’Vanahunt’’ on katse tungida vanameistri peas pesitsevasse mikrokosmosesse, et see kõigile nähtavaks ja elavaks manada.

Hinnang: Minu jaoks oli tegemist ennekõike kaelamurdva lavastusega, sest juba teist korda on korraldajad setu keelse ja meelse tüki puhul Tartus otsustanud pigem kvantiteedi kui kvaliteedi kasuks. Seda selles mõttes, et saali paigutatakse liialt palju istekohti. Nii juhtubki, et kolmandas reas olles poolt laval toimuvast ei näe. Painuta siis kaela ühelt ja teiselt poolt eesistujaid. Ning siis avastad, et osa tegevusest toimub hoopis kõrgustes. Etendus algas üsna pika pantomiimiga, millest kahjuks minu jaoks enamus kaduma läks, sest ma lihtsalt ei näinud tervikut.

Päris keeruline lavakujundus. Põnevamad asjad on ehitatud lava teisele korrusele. Lakapealse aukudest välja ulatuvad püksid moodustasid päris usutava taeva. Jumala ja tema poegade jalamäng selles augus oli tõsiselt huvitav leid. Mängimine vee ja erineva rämpsuga tuletas pidevalt meelde, et kuskil on alati keegi, kes jälgib Sinu tegevusi.

Lugu ise on suhteliselt lihtsakoeline ja veidi ropuvõitu. Samas erinevate füüsilise teatri vahenditega mängitakse see suureks ning antakse palju alatähendusi ning tõlgendamise võimalusi. Minu jaoks oli väljaheidete nalju natuke liialt palju, kuigi iseenesest üle piiri ei mindud. Päris palju on erinevas viisis kordusi. Enamasti on need ühel või teisel moel nauditavad.

Tartu Uus Teater - mobiilsed definitsioonid - (Tartu Uus Teater, 11.09.2019) ★★★

Žaanr: perfomance

Näitlejad: Ivo Reinok, Kadri Noormets

Tutvustus: Toas on diivan, maal, laud ja linik ning liigutav olukord. See lugu puudutab komplekte, milleni oleme jõudnud me ise, komplekte, mida võime vaid aimata, komplekte, mida serveerivad süsteemid ning komplekte, millest neil aimugi pole. See lugu läheb nagu kellelegi külla, kus peaks jutuks tulema kaasaja isedefineerimise olulisus ja muud omavastutuse teemad. Ent küla peale üksi ei saa kindel olla.

Käesolev lavastus algas 2016. aasta sügisel, mil esietendus kadrinoormetsa “tõotatud maa”, mille kavalehe pealkiri oli “mobiilsed definitsioonid”. Kavalehe tekst avaldati mõne kuu pärast ka ajakirja TeMuKi avaveerus. Tekst andis proovide käigus üles kerkinud sõnadele ja üldtuntud mõistetele omapoolsed seletused - mobiilsed definitsioonid. Lavastusprotsess jätkus sama aasta hilissügisel, kui Tartmusis avanesid kadrinoormetsa “hüljatud arhitektuuri momendid”. Sel hetkel tulid mängu ruumi neljas seinas paiknevad erinevad diivanid. Järgmine samm oli 2017. aasta sügisel, mil kadrinoormetsa “maandatud tõotuse” meeskonnaga liitusid Ivo ja Andres. See tähendas põlvist nõrgaks võtvat huumorit, mis kunagi ei hüüa tulles ning mis alati jääb kulisside taha, meie vaimule toiduks.

Hinnang: Kes tahab teada, mis toimus peaks lugema Jaak Tombergi artiklit ajakirja Teater.Muusika.Kino 2019 juuni numbrit. Ise küsimus, kas seda peaks enne etendusele minekut või pärast (nagu mina seda tegin).

Tõenäoliselt oleksin varem lugedes antud etendusele minemata. See tähendanuks, et nägemata oleksid jäänud ka hästi välja valgustatud maalid "Kodumaata mees", "Meeleolustikus", "New York", "Segase jutuga tüdruk" ning teised. Või kui oleksin sattunud neid nägema kuskil kunstimuuseumis, siis kindlasti poleks ma leidnud nii palju aega nende jälgimiseks. Näitlejate pajatused piltidest läksid enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga mingi teistsugune meeleolu siiski oli.

Mina ei ole endiselt osalusteatriks valmis. Kui olen otsustanud etendusele minna, siis tahan istuda turvaliselt võimalikult mugavasse tooli ja kõrvalt vaadata, mis minu ümber toimub. See, et kuus minutit pärast etenduse väljakuulutatud algust sosistatakse kõrva, et peaksin tegema väikse jalutuskäigu ümber teatrimaja, helistama uksekella teeb ärevaks. Ennast tundes ei olnud kuigi kaugel võimalus, et oleksin jopi selga pannud, kapuutsi pähe tõmmanud ning piletit kontrollivast neiust lihtsalt mööda jalutanud. Niikaua, kui näitlejad kiusavad teisi publikus olijaid tundub see natukene naljakaski. Aga kui ise pead "ennast vabalt tundma" keset võimlat, mis on ääristatud diivanite ja maalidega, enam nii naljakas ei ole. Tõsi, tänu sellele väljastpoolt torkimisele sain päris korraliku pilgu heita maalile "Kasvav rohelus" mis minu selja taga rippus.

Aga teistele - järsku neile on sellist närvikõdi vaja. Ning eks lavameeskonnale on parajalt huvitav eksperiment inimeste jälgimiseks. Kes kuidas reageerib. Kuidas juba kaugelt ära tunda need, keda võib vedada mitmele fotole erinevate taustadega (näiteks kolm graatsiat), kes jätta täiesti rahule ning kelle istumise alt võtta esimene padi. Ning kes võib üllatada sellega, et pelgalt diivanist jääb alles vaid puitraam.

Lavatehniliselt on päris palju vaeva nähtud. Erinevate piltide ja diivanite kokkusobitamine, erinevate vimkade ettevalmistamine ning muidugi maalide või siis nende osade täpne väljavalgustamine. Ega nii palju valgusuundi, kui siin kasutusel oli väga paljudes lavastustes ei olegi.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum - Leek - (ERM, 11.09.2019) ★★★★

Žaanr: draama

Näitlejad: Liisa Saaremäel, Karl Laumets

Tutvustus: Lavastuse aluseks on August Gailiti romaan „Leegitsev süda“, Ella Ilbaku mälestusteraamat „Otsekui hirv kisendab...“ ja kahe looja omavaheline kirjavahetus.

„Leek“ on tants, millega lõpetas oma etteasted Eesti esimene laiema rahvusvahelise tuntuse saavutanud tantsijanna Ella Ilbak (1895-1997). Tantsijanna enda jaoks tähendas see number ohvrituld, mis algab otsekui maa peale pandud süttematerjalist ja lõppeb maha jäänud tuhaga. Ühes arvustuses on selle tantsu kohta kirjutatud: "Seal ei olegi vaja kava, pigista silmad pisut koomale, ja arvad tõesti tuld enda ees nägevat..."

August Gailiti (1891-1960) romaan „Leegitsev süda“ on kirjutatud kodumaal (esimesed katked trükkis ajakiri „Looming“ juba 1930. aastate algul), kuid ilmus 1945. aastal paguluses Rootsis. Peategelased on komponist Joosep Maarva ja tantsijanna Kaie Skalle, kelle kaudu avaldub elu ja kunsti vahekord. Tegelase Kaie Skalle prototüübiks on tantsijanna Ella Ilbak.

Hinnang: Huvitav valguskujundus. Küünlavalgus toimis taaskordselt õdusalt ning andis soojust. Kombineerides punast valgust, satsilist kostüümi ning ühe koha peal kätele suunatud koreograafiat suudeti luua kujutuspilt leegina põlevast tantsijast. Nappide vahenditega suudeti tekitada hea visuaal.

Lavastuses kasutati ära väga oskuslikult piiratud lavaruumi. Üks pesupali laval seadis paika piirid, mille sees tegutseda ning selles väikeses ruumis saadi hästi hakkama. Tükk tüki haaval kasvav lillemeri toetas hästi särava tantsutähe mälestusi. Samas kasutati väga osavalt ära ka kogu lava viies staatilised näitlejad eri otstesse ning tekitades kauguse illusiooni nende vahel.

Sisu käib ümber omal ajal eduka Eesti tantsija ümber sidudes selle August Gailiti kirjade ja romaaniga. Kui palju on selles fiktsiooni ja kui palju reaalsust on raske otsustada, aga kindlasti on see lavastus üks katse rahva mälu parandada. Üha vähemaks jääb neid, kes on Ellat lavalaudadel näinud, aga nüüd ehk leidub mõnigi inimene, kes võtab otsib üles tema teosed, et neid põhjalikumalt sirvida.

Meeldis see, et ei püütud hambad ristis teha tantsulavastust. Tants markeeriti osavalt ning nauditavalt.

Endla - Elu ja armastus - (Vanemuise väike maja, 10.09.2019) ★★★★★

Autor: Andrus Kivirähk A. H. Tammsaare ainetel

Žaanr: draama

Näitlejad: Saara Nüganen, Märt Avandi, Ott Raidmets, Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald, Kadri Rämmeld, Ago Anderson

Tutvustus: "Andrus Kivirähki uus näidend Anton Hansen Tammsaare romaani ainetel puudutas mind väga. Kui ma esitan endale küsimuse miks, vastan nõnda: Kivirähk on Tammsaare teose vormi muutes teravdanud välja midagi tänasele eesti inimesele väga iseloomulikku. See iseloomulik väärt loomuomadus on edasipüüdmine. Loo peategelane Irma on edasipüüdlik neiu, kes on unistuste nimel ka ohvriteks valmis. Tema püüab edasi kasvõi armastuse kaotuse hinnaga. Aga kuidas elada, kui armastus on kaotsi läinud? Seepärast tundub mulle, et eelkõige on see lugu unelmaist, kuigi mängus on ka klatš, kätš ja roim. Aga mäng käibki elu või surma peale." Lavastaja Aare Toikka

Irma Vainu on üheksateistkümnendat eluaastat käiv neiu, kelle ees on lahti kogu maailm. Ta on äsja oma kodualevikus gümnaasiumi lõpetanud ja nii head lõputunnistust kui temal polnud mitte kellelgi. Nii hea lõputunnistusega inimese ees peab maailm lahti olema, isegi kui ta ema on vaid vaene popsieit, usub Irma. Sellise lõputunnistusega võib sõita kasvõi Inglismaale või minna linna kursustele, õppida ja saada haritud naiseks.

Ja just seda Irma teha kavatsebki, kuigi Kalmu Eedi pakub talle oma südant ja roose ja lubab teda kasvõi mitu aastat oodata. Aga Irma ei ole nagu teised tüdrukud, kes muust ei mõtle kui poistest ja armastusest ja on kanges mehelemineku valus. Nemad muidugi ehiks end roosidega, paneks neid rinda just südame juurde, aga nendel polnud ka sugugi nii head lõputunnistust kui Irmal. Irmal pole tarvis roose ega armastust, temal on hoopis teine tee!

Nii lähebki üheksateistkümnendat eluaastat käiv Irma Vainu linna ja kohtub seal Rudolf Ikkaga.

Hinnang: Vaadanud ära tänase etenduse saan ma küll aru, miks see lavastus on aasta lõpuni välja müüdud. Hea algmaterjal ning veel paremad näitlejatööd. Reklaamplakatil särab Märt Avandi kahe kena naisterahva vahel. Laval teeb ta kõik hästi, aga naised mängivad ta mängleva kergusega üle. Eriti hea rolli teeb Saara Nüganen. Alguses kiirgab teda lapseliku naiivset enesekindlust lõputunnistuse väest teda elus paremale oksale viia ning lõpus küpset naist, kes on kogenud, et heade hinnetega diplomist või kenast väljanägemisest ei piisa elust pisareta läbimiseks.

Omamoodi huvitav roll on ka Ago Andersonil. Sooneutraalne kojainimene on väga mitmetahuline tegelane. Ühelt poolt eemaletõukav, teisalt naljakas, samas tõsine ning kaastunnet tekitav.

Veidi keeruline oli harjuda lavakujundusega. Simultaanlava stiilis oli korraga nähtaval mitu erinevat asukohta. Näitlejad aga kippusid olema pidevalt sellest ruumist väljaspool. Nii olid üleminekud ühest tegevuspaigast kiired ja kohati segadust tekitavad. Kas ollakse Rudolfi korteris, Irma tädi või hoopis Madam Polli juures. Pidev lavatoss tekitas küll ahjuküttega majade meeleolu kuid kippus ka vaadet hägustama ning sünget meeleolu tekitama.

Valguskujundus oli küll minimalistlik, kuid siiski erinevaid vimkasid täis. Üldisse udusse kuvatud erineva kujuga värvilaigud andsid lavale sügavust. Sinine taust koos kuuse ja jõululaulude koori tõrvikutega meeldis mulle väga. Kuuse põletamise effekt ei tulnud täna kõige paremini välja aga usun, et kodusaalis võis seegi võimas olla. Pralle punases ruumis kajastas väga hästi ohtu, mis sellele järgneda võib.

Alguse ja lõpu video ei kõnetanud mind. Keegi võiks lahti seletada, mida ma seal nägin ning miks autor või lavastaja pidas nii oluliseks sõna "ritsikas" kordamist läbi kogu lavastuse. On see siis varajane ettekuulutus või tagantjärele meenutus ajast mil armastus oli veel magus kui mesi.