Draama 2017 Urmase silmade läbi

Konsentreeritum ja tihedam

"Selleaastane DRAAMA on eelmistega võrreldes kaks päeva lühem ja niiöelda teravate servadega, enam ei alga festivali üritused mitu päeva enne ametlikku algust ja ei jätku pärast festivali ametlikku lõppu. Koondame kogu festivali lühemale ajale ning usume, et rõõmustavad kõik"

Ivar Põllu, draama.ee

Olen üsna suurel määral Ivariga nõus, et varasemad festivalid kippusid veidi pikaks venima. Esialgu seepärast, et korraldajad püüdsid tagada Tartlastele võimaluse kõiki etendusi näha. Selles mõttes oli eelmise aasta otsus etenduste samal ajal alustamise kohta täiesti õige. Publikul tuleb varem teha oma valik ja mitte lasta enda järel teistel oodata. Aja jooksul lisanduvate etenduste ja ürituste seas oli tõesti päris rakse orienteeruda. Päevade arvu vähendamine on samuti mõistlik. Kahju ainult, et vähendamine tuli esmaspäeva arvelt. Kuna enamasti olen nädalavahetuseti Tartust eemal, siis vrasema 5 festivlipäeva asemel jääb minu kasutusse 4. On suurenenud ka etenduste arv, mille algus on keset tööpäeva.

Kõigele vaatamata suured tänud korraldajatele, et head teatrit üle eesti Tartusse tuuakse. Tuleb tunnistada, et selle aasta kavas olevaid lavastustest polegi ühtegi näinud. Seega on õige valiku tegemine varasemast raskemgi. Suur tänu kõigile, kes toetasid etenduste piletite soetamisel.

Popp ja noortepärane festivali koduleht

Vahetasin kevadel saadud Vanemuise kinkekaardid piletite vastu. Koduteel jäin mõttesse, kas nägemata etendus oli eelmise aasta festivali kavas või mitte. Ja nii kahju kui see ka ei ole, järjekordselt tuleb tunnistada, et festivali ametlikult veebilehelt sellist infot ei saa. Ikka ja jälle alustatatakse tühjalt lehelt ja maetakse ajalugu vaka alla.

On näha, et veebilehe kujundajad on vaeva näinud sellega, et sõna üle saaks võimu pilt. Programmi lehel võtavad enamuse ruumist bannerid peategelaste piltidega, mida on nutiseadmes mugav vaadata. Samas võimalust toimuvast kiiret ülevaadet näppu viibutamata on raske saada. Eriti nutuseks läheb siis, kui soovida programmist või kavast paberile väljatrükki saada. Enamuse paberist katab karjuvalt läbiva suurtähtedega külgmenüü ja Kultuuriministeeriumi logo.

Loodan väga, et festivalide kavad ei jää pelgalt eelraamatutesse ja blogidesse vaid, et see info säilib ka festivali kodulehel.

Arutelud pärast etendust

Selle aasta eripäraks on see, et vestlusringe näitlejate, lavastajate ja publikuga korraldatakse rohkem ja neid reklaamitakse kõikidele vaatajatele. Jah vestlusringid on olnud varemgi, aga siis on sihtrühmaks olnud pigem (välis)külalised ja kaelakaardi omanikud. Ega kaelakaardita vaatajad väga ei tiku neile vestlustele jääma, aga võimalus on antud ning vähemalt mina olen nautinud kõiki arutelusid, millele on olnud võimalus jääda. Võib täiesti olla, et nii mõnegi vestlusringis kuuldud infokillu tõttu olen oma sisemist arvamust etendusest muutnud. Eesti külmal publikul ei maksa end heidutada lasta väljakuulutatud vormist - vestlusring või arutelu. Ise midagi sekka ütlema ei pea (aga võib). Alati on kohal üks inimene, kes on ette valmistanud trupi tutvustuse ja küsimused, mis võiksid kõiki paeluda.

Publikuhuvi jäi veidi leigeks, aga sellele vaatamata soovitaksin ka järgmisel festivalil seda vormi kasutada. Iga uus asi tahab harjumist. Mina luban, et järgmine kord esitan mina ka näitlejatele vähemalt ühe küsimuse või kommentaari.

Järelhüüd

Panin kodus ukse kõrvale naela otsa rippuma oma kaheksanda Draama festivali kaelakaardi. Teiste kõrval paistab ta silma selelga, et pael on kõige lühem. Ju korraldajad olid tähele pannud, et varem ulatas kaardi kenasti rinnataskusse panna, et see sealt välja võtta pelgalt tasuta etendusele saamiseks. Kuidagi on õnnestunud korraldajatel kaelakaardi omanikud ka lühema lõa otsa panna, pileti või kutseta inimeste horde enam silma ei jäänud. Minagi ei kuridarvitanud punaka paberitükiga kaasnevat väge teatrisaalidesse saamiseks. Ühe sõprade kinkepileti eest muretsetud pääsme jätsin isiklikel põhjustel kasutamata. Loodetavasti nautis inimene, kes minule reserveeritud kohale istus, etendust täiel rinnal.

Kuidagi õnnestus teha väga hea valik. Kõikides selle nädala jooksul külastatud etendustes oli midagi, mis tegi selle eriliseks. Just niipalju eriliseks, et mulle meeldida. Olgu selleks siis libatõlked vene keelest eesti keelde, lastemeelsus, sõduripoisi kätekõverdused, ropendamise sisse peidetud moraal, Lutsu teksti tõlgendus, armulaud või ühele lauale ehitatud soo. Kuidagi on seekordsesse valikusse jääänud ka lühemapoolsed etendused. Seitse etendust ja vaid üks vaheaeg. Sellist luksust polegi varem endale lubada saanud. Tõsi tänu sellele, et vaheaegu ei olnud, siis ei jäänud ka aega vaadata näitusi, mis festivali raames üles pandi.

Suur tänu korraldajatele ja osalejatele!

Ugala - Soo - (Sadamateater, 09.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Oskar Luts

Žaanr: draama

Näitlejad: Martin Mill, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Anne Türnpu (külalisena), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Jaak Lutsoja (külalisena), Pille-Riin Lillepalu

Tutvustus: Me elame maal, kus 5,5% pindalast on sood – alad, mille põhjas seisab jää-ajast pärit vesi. Maastik on muutunud, vesi on alles. Ons inimestesse jäänud sügavusi, kus on alles veel midagi jää-ajast? Soov luua, armastada, rõõmustada; või karta halba ilma, sügavat vett, surma? Oluline on need maastikud läbi käia.

Lavastus “Soo” on poeetiline rännak läbi ja üle kutsuva, pelutava, müstilise, piiripealse soo. Läbi lõputu nulliseguse rea, milles ometi armastus, arusaamatus, ilu… Ja küsimus elu ning surma järele. Selle soo serval saab Kunstnik kokku Koduperenaise, Härra, Müürsepa, Joodiku, Metskassi, Teadjanaise, Õunakese ja Muusikaga.

1914, mil Luts kirjutas jutustuse “Kirjutatud on…” (hilisema pealkirjaga “Soo”), algas Esimene maailmasõda…

“Lavastuses ei kaitse turvaline karakterivaap ainsatki tegelast. Kohaloleku reeglid on teised ja Ugala näitlejate ansambel on tõestanud taas oma paindlikkust, valmisolekut. Kas tahtlikult või vaistlikult on külalislavastaja Eva Koldits kõigi osaliste puhul seadnud eesmärgiks mis tahes stambi vältimise – ja see on õnnestunud. Ollakse murtud elurõõmuga inimlapsed.”

Pille-Riin Purje “Klaashelmetega fuuga soos”, Sirp 30.09.2016

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna laureaat Jaak Lutsoja

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 – meeskõrvalosatäitja auhinna nominatsioon Aarne Soro

Hinnang: Koos Kummi Tarzaniga laenutasin teisipäeval ka Lutusu jutustused, et meelde tuletada tema "Soo". Nädala sees on olnud nii palju tegevust, et ära lugeda jõudsin vaid esimesed 80 lehekülge. Esimest vaatust vaadates oli hea tõdeda, kui raamatulähedane tekst kõlas. Kärpeid muidugi oli, aga parimad Lutsu pärlid olid kenasti olemas.

Lisaks teksti originaalilähedusele oli väga huvitav lavakujundus. Ühe pöörleva laua abil suudeti edasi anda nii tee, purre, soo, järv kui lootsik. Tugevas külgvalguses suudeti lavasuitsu ja idamaiste muusikainstrumentidega luua maagiline keskkond. Poolteist tundi möödus linnutiivul. Vaatuse lõpus tekkinud lühtri motiiv oli võimas.

Teises vaatuses jäi peale lavastaja nägemus, et sõnalist osa tuleb oluliselt kärpida ning sõnumit edastada pigem visuaaliga. Need 55 minutit olid hoopis pikemad kui I vaatuse 90. Jäi aega lugeda lavaruumis nähtaval olevaid valgusteid ja mõlgutada mõtteid, kas akoridionimäng oli otse või töödeldi seda räigelt elektrooniliste vahenditega. Enam ei olnud muusika müstilise keskonna looja vaid pigem piinariist. Kuna raamatus seda osa lugenud ei olnud, siis jäi nii mõnigi asi arusaamatuks. On põhjust raamat lõpuni lugeda.

Samas saan lavastaja teksti kärpimise soovist täiesti aru. Liialt palju sõnu ei ole ka hea. Ning kindlasti oli publiku seas neid, kes erinevalt minust oskasid otsida põhjust, miks kasutati publiku kogunemise ajal kardinat (peale selle, et suurt valgusparki peita), miks just need tegelaskujud mängiti ühe ja sama näitleja poolt. Pärast etendust oli väga hea neid nüansse lavastaja ja näitlejate käest kuulda. Ehk oskan minagi järgmisel korral endalt selliseid küsimusi küsida ja vastuseid leida.

Kostüümi ja grimmi poole pealt häiris, et metskass oli riietatud õrna ülimalt naiselikku kostüümi. Jah, rohelist lõhikutega kostüümi on kerge peita punase õunakostüümi sisse, aga minu kujutelmas on metskassi riietus ülimalt praktiline, et soos ellu jääda ning tagasihoidlik. Segadusse ajas Madjaku ja Juhani kostüümide suur sarnasus. Enamasti sai aru, kes parajasti laval on, aga mingil hetkel kadus järg käest. Lutsu kirjeldustest jäi eriti meelde Jakupi habe. Sooserval elava müürsepa mahaaetud habe jättis kuidagi kunstliku mulje.

Kui varem olen Ugala lavastuste kohta kirjutanud, et ülimalt igavale esimesele vaatusele järgneb võimas teine vaatus, siis seekord kippus olema veidi teistpidi. Mis sa hing ütled, ikka ei ole ta millegagi rahul.

Kokkuvõttes jään siiski etendusega väga rahule.

Vanemuine - AK-47 - (Vanemuise väike maja, 08.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Reimo Sagor

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Reimo Sagor

Tutvustus: AK47 on monolavastus, mis räägib noore mehe eneseavastuslikust retkest militaarmaailmas. Üldjuhul arvatakse, et mehed ja relvad on lahutamatud, nii nagu mehed ja autod, mehed ja mobiiltelefonid, mehed ja... Väikestele poistele meeldivad sõjamängud ja enamasti leidub lähikonnas alati üks tore mees, kes aitab valmis teha esimese mängupüssi. Siis saab poisist mees, ta läheb sõjaväkke aega teenima ja kui saatus nõuab, siis tuleb minna ka sõtta. Selleks hetkeks on ta täiskasvanud inimene ja tahab esitada küsimusi: miks ma sõdin, mille eest ma sõdin, kas ma pean sõdima, mille nimel ma pean surema? Kes on mõelnud välja sõja kui konfliktide lahendamise meetodi? Kes on mõelnud välja relvad, mis praegu, 21. sajandil täiesti avalikult ja seaduslikult külvavad meie ümber surma? Kui oled mees, siis pole valikut. Sa pead küsima ja sa pead enda jaoks leidma vastused.

Hinnang: Väike jutustus sõjaväest kõrvale jäänutele, kui karm elu seal on ja mida endast kujutab Guinessi rekordiraamatussegi jõudnud tapariist AK-47. Vahepeal kipub minema liialt loenguks kätte. Vist üks kõige liikuvam monolavastus, mida näinud olen. Militaarses tempos jooks ümber publiku koos samal ajal jutu vestmisega võtaks nii mõnegi pealtvaataja võhmale. Jookseks võib-olla veel, aga samal ajal kõva hääle ja hea diksiooniga rääkida on liig. Samas jooks on vaid sissejuhatus - järgnevad 120 kätekõverdust.

Automaat tõusis võib-olla liialt aukohale, aga samas ilma selleta ei oleks sõjavägi ju suurt midagi.

Väga huvitav oli erinevate aegade riietumisstiilide võrdlus. Kuna ise pole kunagi sõjaväes käinud, siis ei ole osanud neid detaile tähele panna. Aga reede õhtul linnaloa saanud noori sõdurpoisse vaadates jäid lodevad riietumismaneerid silma küll.

Väga hästi tuli taustapiltideks kasutatud fotodelt välja kui lihtsalt me tänapäeval tõsise töö tegijad nende relvastuse ja mundri pärast endale meelelahutusobjektiks muudame.

Theatrum - Talvevalgus - (Karlova Teater, 07.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Ingmar Bergman

Žaanr: draama

Näitlejad: Jan Uuspõld, Maria Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte, Ene Salumäe, Rauno Jonas Küngas

Tutvustus: See on lugu sõnade tähendusest ja kaalust. Öeldud lausete võimalikest tagajärgedest. Usust sõnade jõusse ja kahtlustest, mis sellega kaasnevad. Lugu näitab meile armsaid inimesi, kes ühel ajahetkel on sügavas kriisis, aga just siis võib sinu juurde sattuda abivajav inimene. Väga raske on näha teist inimest, kui sa ise oled kriisis – ja väga raske on aidata, kui sa ise abi vajad. Väga raske on kellessegi usku süstida, kui sa ise parajasti midagi ei usu ja peale iseenda probleemide ja sisemiste kajade midagi ei näe ega kuule. Suure südamlikkuse ja kaastundega jälgib Ingmar Bergman väikese põhjamaise kogukonna talvist elu, puudutades samal ajal väga sügavaid küsimusi inimese eluteel. Film „Talvevalgus”, mis valmis aastal 1963, oli üks isiklikumaid Bergmani filmograafias ja üks tema lemmikuid. Sellesse nappi loosse on ta meisterlikult põiminud palju eluliselt äratuntavaid hetki justkui kajastades meie ootusi elule ja teistele inimestele.

Loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.

Ingmar Bergman (1918–2007) on rootsi filmi- ja teatrilavastaja, kelle käe all on valminud ligikaudu 60 kino- ja telefilmi ja üle 170 teatrilavastuse. Kolmel korral on Bergmani tööd pälvinud parima võõrkeelse filmi Oscari („Neitsiallikas”, „Läbi tumeda klaasi” ja „Fanny ja Alexander”). Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Ühes 1965. aasta essees kirjutab Bergman, et leidis filmis „keele, mis sõna otseses mõttes kõneleb hingest hinge ja väljenditega, mis põgenevad intellekti piirava kontrolli alt”. Bergmani filmides on inimese meel pidevalt otsiv, küsitlev ja segaduses. „Talvevalgus” (1962) kuulub 1960. aastate filmitriloogiasse, mis tegeleb inimlike kahtluste ja ootustega. Hiljem on Bergman võtnud „Talvevalguse” kokku sõnadega: „Rootsi mees Rootsi reaalsuses keset Rootsi kliima lohutut olekut”.

Hinnang: Minu kolmas kohtumine Ingmar Bergmani lavastusega.

Jumalateenistus kunagises palvemajas halltoonides. Olen harv kirikus käija, aga minu arust oli jumalateenistus väga tõetruu ja ehe. Mitte toretsev õigeusu kuldne vaatemäng vaid ühe väikese maakiriku teenistus. Usun, et kellegile ei tehtud liiga. Jan Uuspõld võib tahtmise korral pastorina hakkama saada küll.

Väike lava, aga valgust oli seekord hästi palju. Mitte ükski neist värviline. Kogu mäng käis valge valgusega. Enamasti külmad toonid. Soojust andsid süüdatud küünlad. Kirikuaknal olev vitraaž, võinuks ju mõne värvilise valguskillu heita, aga samas etenduse üldise meeleoluga läks kokku just must-valge valguskujundus.

Tõsine tükk selle poolest, et kõik näitlejad olid kogu laval oldud aja väga tõsiste nägudega. Pärastisest arutelust selgus, et paar muiet ja naeratust siiski pooleteist tunni sees oli, aga vaataja jaoks läksid need kaduma.

Pinge, kes kellele sõnadega haiget teeb oli täiesti olemas. Pastor tõrjus eemale temasse armunud õpetajat aga tegi sellega endale rohkem liiga kui õpetajannale. Vestlus eluisu kaotanud meremehega kaldus kiiresti iseenda murede kurtmiseks ja enda halvaks eeskujuks seadmiseks. Kahjuks see meremeest ümber veenda ei suutnud. Jällegi suureneb pastori enda ebakindlus ja kaob usk nii iseendasse kui jumalasse.

Ning siis viimane teenistus, kuhu ei tule kohale ühtegi kirikulist. Kas jumalateenistus on pastorile või tema kõnet kuulvale publikule. Minu arvates on see üsna märgiline, et haigusega võitlev pastor ei anna alla ja peab siiski teenistuse.

Hiljem väikses vestlusringis oli juttu sellest, kui väike on olnud kõige väiksem publik, kelle ees mängida. Kuidas mõjutab see mängu, kui pealtvaatajaid on vaid kaks-kolm. Pealtvaatajana võin öelda, et kui laval on rohkem inimesi kui publikus, siis on suur rõõm, et näitlejad etendust ära ei jäta. Aga ega alati ei ole just kõige lihtsam saalis istuda. Näitlejal pole muud kontakti publikuga kui sina ise. Ei saa enam loota naabrile. Ning mitmed etendused, kus publikut kümme või vähem on jätnud kokkuvõttes väga hea mulje.

Karlova Teater sobis antud lavastuse jaoks suurepäraselt. Ning väga huvitav oli jalutuskäik pärast etendust mööda Tähe tänavat. Paljud majad on kenasti väljast korda tehtud. Karlova hing on täitsa olemas.

Ugala - Moraal - (Vanemuise väike maja, 07.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Heinrich Christensen

Žaanr: muusikal

Näitlejad: Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Kaarel Kuusk

Tutvustus: Muusikaline lavastus “Moraal” heidab humoorika pilgu teismeliste ajusagarate vahele, püüdes aru saada, milline on siis ikkagi see “päris teismeline”? 1 muusik, 2 näitlejat, 30 rolli, poolteist tundi raju andmist, mille lõpus näitlejad on endast kõik andnud ja publikul on tunne, nagu oleks külastanud rock-kontserti.

Seda Taani teatrirühmituse Mungo Park loodud provokatiivset teatriteksti on mängitud suure eduga paljudes Euroopa riikides.

Ugala on oma lavastusse kaasanud ka Eesti räpiskeene tähe Mart Rauba ehk MC Lordi ning muusikakooslustes Kali Briis Band ja vonKuusk tegutseva muusiku ning helilooja Kaarel Kuuse.

Selles lavastuses ei aeta ümmargust juttu. Siin öeldakse otse, tehakse puust ja punaseks ja räägitakse asjadest nii, nagu need on. See pole sul mingi Lutsu “Kevade”!

Hinnang: Sellele vaatamata, et laval ropendati väga palju, mulle kokkuvõttes lavastus meeldis. Annan ropendamise andeks, sest saan aru, kes on etenduse tegelik sihtrühm. Kahjuks noorte juurde enam lihtsalt ninnu-nännutades ei jõua. Läbi väga erinevate tegelaskujude on suur võimalus, et teismelisi ühel või teisel viisil puudutab. Kui muud, siis saab tavalisel klassi möirakarul tunniks ajaks suu kinni. Ja mine tea, ehk muutub nii mõnegi noore inimhakatise arusaam sellest, et teater on igav.

Muusikaline pool on väga võimas. Nii palju erinevaid tuntuid ja tundmatuid viise löövate tekstidega. Ning väga suur osa sellest muusikas tekkib kohapeal.

Julgen soovitada 7.-9. klassile teatrireisiks.

Von Krahli Teater - Kummi T - (Tartu Uus Teater, 06.09.2017) ❀❀❀

Autor: Ole Lund Kirkegaard

Žaanr: lasteetendus

Näitlejad: Kait Kall, Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Priit Pius (Tallinna Linnateater)

Tutvustus: “See on lugu poisist, keda kutsuti Kummi-Tarzaniks. Aga tema õige nimi see ei olnud. Tema õige nimi oli Ivan Olsen. Ivan ei olnud kuigi suurt kasvu. Pigem oli ta väikesevõitu ja kleenuke – ja võib-olla mitte eriti ilus. Suuri muskleid tal ei olnud ja ta ei suutnud kellelegi kolki anda. Ja sellepärast sai Ivan Olsen ise iga päev tubli nahatäie.” Ole Lund Kirkegaard, “Kummi-Tarzan”

“Kummi T” on lavastus Ole Lund Kirkegaardi lasteraamatu “Kummi-Tarzan” ainetel, mis avab ühe teistest täiesti erineva poisi maailma rahuluolematute täiskasvanute ja kiusavate koolikaaslaste keskel. Narritud koolipoisi Ivani maailm muutub üheks päevaks, kui kõik tema soovid täituvad ning ta saabki tõeliseks meheks ja kardetud tüübiks. Kuid juba järgmisel päeval on kõik tagasi – Tarzan on jälle Kummi-Tarzan, pükste märgamine jätkub ja isa karjub Ivani peale samamoodi kui enne. Õnneliku lõputa, veidi kurb aga õpetlik lugu sellest, kuidas meie ootused lastele on tihti liiga suured ja me ei taha neil lasta olla need, kes nad päriselt on.

Sobib vaatamiseks vanusele 7-77.

Hinnang: Olin Kummi Tarzanist kuulnud mitmel korral, aga nii nagu paljude uue aja lasteraamatutega, polnud ma seda lugenud. Seega rikkusin oma tavalist rutiini ja lugesin päev enne etendusele minekut raamatu läbi. Ja pean tõdema, et pettusin selles raamatus täiega. Muinasjutuga segunev sünge dokumentaal poisist, keda kiusatakse. Lihtsakoeline kirjeldus kiusamisest ilma mingisuguse märgita, et asi võiks paremaks minna. Nagu ei olekski võimalik elada ilma vägivallata. Või on siis tõesti ainus vahend vägivalla vastu nõidus, mis teeb vägivalla ohrist ise vägivallatseja. Noorele lugejale võib ilma välise toeta sellest raamatust ikka väga vale mulje jääda.

Etendus ise käis väga raamatuga ühes taktis. Juurde lisati vaid väike sõnamäng Tarzani teemadel, koos põigetega erinevatesse lasteraamatutesse. Aga Ivan Olseni elule ei anta mingit tõlgendust, järgitakse raamatu loogikat. Lõpus lauldakse "Me oleme tšempionid" nagu nii peakski olema.

Kõrvale jättes oma arusaama, et igas komöödias või lastelavastuses peab olema tarkusetera, on tegemist siiski suurepärase lavastusega. Noored näitlejad jooksevad, hüppavad ja kargavad täie raha eest. Lihtsate vahenditega jutustatakse ise enda nimesid kasutades lugu Ivanist. Naerda saavad nii väiksed kui suured. Tegelaskujud keeratakse parasjagu üle vindi.

Lava sobib turnimiseks ja veega mängimiseks hästi. Valguskujundus jääb enamasti tahaplaanile, aga vajalikud kohad rõhutatakse ja illustreeritakse suurepäraselt. Helikujundus sobis hästi, kui ehk võidulaulu kordamine välja arvata.

Võib-olla ei peagi alati moraali lugema, ehk jõuab noor vaataja ise selleni, et vägivald ei ole lahendus.

Vaba Lava / R.A.A.A.M - Ma pigem tantsiksin sinuga - (Sadamateater, 05.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Piret Jaaks

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Nikolai Bentsler, Mari-Liis Lill, Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova, Uno Trumm

Tutvustus: Kujutage ette Eestit kahekümne aasta pärast, aastal 2036. Kas oleme ikka veel IT-tiiger? Ja Venemaa? Kas ökoloogilised kosmeetikatooted Siberist on saanud ekspordiartikliks number üks? Kuidas küll on riigid arenenud Nõukogude Liidust tänaseni… Muutus on olnud nii märkimisväärne, et võib vaid ette kujutada, mis juhtub 20 aasta pärast. Kas Eesti maapinnas leidub naftat? Kas Venemaad valitseb ikka veel sama president? Võibolla ei olegi riigid niivõrd erinevad? Või just vastupidi, on rohkem, kui oskasime eales arvata.

Lavastus räägib erinevatest inimestest, kes elavad ühe katuse all, mille nimeks on “riik”. Uurime põneva talk show formaadi läbi, kui hästi tunneme neid samu inimesi, kellega koos elame. Kas me loeme nende mõtteid? Kas me teame seda meest, või naist või hoopiski noort tüdrukut, kes istub meiega samas kohvikus ja joob teed? Või oleks õigem öelda selle joogi kohta “чай”? Kust kohast ta vaatab ilmateadet? Milliseid uudiseid jälgib? Kes on tema parimad sõbrad ja suurimad vaenlased? Kus ta peol käib, või eelistab ta selle asemel hoopiski kodus raamatut lugeda? Mis on ta salasoov? Tal peab olema soov… Mis oleks, kui paluksid ta tantsule? Ta ütleb “jah”!

Eesti teatri aastaauhinnad 2017 LIINA KEEVALLIK - kunstnikuahinna laureaat NIKOLAI BENTSLER - meeskõrvalosatäitja auhinna laureaat

Hinnang: Kardan, et pealkirja ja pildiseeria tõttu jäid mitmed vaatajad antud etendusest kõrvale. Ma isegi olin kaua kõhkleval seisukohal, kas võtta või jätta. Liialt pelgasin, et tantsuline osa muutub tüütuks ja igavaks. Tegemist ei olegi tantsulavastusega nagu esmapilgul tunduda võib. Televisiooni jutusaate ümbrises eksperiment amatöörnäitlejate, kakskeelsuse ja julgelt utoopiliste tulevikuideedega oli päris nauditav. Mari-Liisi mängitud väänlev saatejuht kippus küll segadust teketama, aga teisalt annab see tantsuline maneer edasi teleshowde tühisust ja teatraalsust.

Amatöörnäitlejad said väga hästi hakkama. Eriti kui pärast etendust toimunud vestlusringis välja tuli, et pool nende tekstist oli improvisatsioon. Mulle jäid muidugi kõige rohkem meelde Uno ja Marina, sest nemad mäletavad vee minu lapsepõlveaega ning nende vastandlikud seisukohad kõnetasid mind kõige rohkem. Gerli ja Anastassija noor mõttemaailm jääb veidi kaugeks. Nooremale publikule mõjuvad need kaks paari tõenäoliselt vastupidi.

Näidendi tugevus ja nõrkus on tema kakskeelsus. Kohati muutis pidev ümber tõlkimine igavuse tunde. Minu pärast oleks võinud iga tegelane rääkida oma emakeeles. Samas lisas see tõlge võimalusi kontrollida oma keelevaistu. Mitmes kohas aitas tõlge aru saada võõrkeelse teksti sügavusest. Ja siis need võrratud valetõlked. Nikolai oskas neid väga osavalt publiku naerutamiseks esitada.

Muusikaline kujundus ei olnud minu maitse. Oli küll huvitav silmanurgast jälgida, kuidas see näitlejate improvisatsiooni rütmis tekkis. Tavaolukorras sellise müra taustal kaua vastu ei peaks. Kuna näitlejad ja muu visuaal tõmbasid põhilise tähelepanu endale, siis pidasin selle poolteist tundi vastu.

Teine lavastuse tugev külg oli utoopilise 20 aastane tulevikuennustus ja liba korea keele kasutamine. Ka avavideos kippus väänlev nukust diktor ja ebamugaval kõrgusel tiitrid tähelepanu liialt endale tõmbama, aga neljakeelse Eesti motiiv andis lavastusele selged piirid.

Tore oli tunnetada, et etenduse eel olid näitlejad läbi vaadanud päevapoliitilised sündmused ja nii ei korratud aasta tagasi valminud teksti vaid iga kord on tegemist täiseti uue lavastusega. Kunstnikutöö oli auhinnagaala kiitust väärt. Väga palju detaile, rohkelt tossu ja valgust. Usun, et paljud detailid jäid nägemata, paljud arusaamatuks, aga kõik leidsid siit midagi.

Kas aastal 2017 on vaja veel ühte lavastust venelaste-eestlaste suhetest? Juu vist on. Kui ajaloo suhtes ei suuda kokku leppida, siis võib-olla tõesti võiks üheks lahenduseks olla tants.

Tallinna Linnateater - Köster - (ERM, 05.09.2017) ❀❀❀❀

Autor: Andrus Kivirähk

Žaanr: monoetendus

Näitlejad: Peeter Tammearu

Tutvustus: Oskar Lutsul oli imeline võime kirjutada oma tegelased nii ehtsaks ja elusaks, et me suhtume neisse üsna samamoodi kui reaalselt eksisteerinud isikutesse. Mõnele on nad isegi tuttavamad kui ajalooõpikutest pärit nimed. Selline tegelane on teiste seas ka Paunvere köster ehk Julk-Jüri, nagu teda "Kevades" tagaselja kutsutakse. Kes siis teda ei teaks!

Samas ei räägi Luts meile köstrist just kuigi palju. Teame teda kui tigedat ja äkilise meelega meest, kes Paunvere koolilastele piiblilugu õpetas. Kuid milline oli tema minevik? Kes olid tema ema ja isa? Milline oli köster väikese poisina? Need küsimused käivitavad paratamatult fantaasia.

Köstri kuju ärgitab mõtlema täiskasvanuks saamise üle laiemalt. On ju nii mõndagi isandat või emandat vaadates raske uskuda, et temagi omal ajal lõbusalt trallitada või siiralt muinasjutte uskuda võis. Kuhu kaob laps meie hinges? Miks mõned inimesed suudavad ta endas ikkagi säilitada? Või on laps siiski meie kõigi sees alles, ainult et väga-väga sügaval …

Hinnang: Kui Urmas Vadi kirjeldas oma näidendis "Head tüdrukud lähevad taevasse" vana armsa Oskar Lutsu "Kevade" sündmusi läbi Raja teele silmade, siis nüüd võttis Andrus Kivirähk ette samad sündmused läbi köstri silmade. Ta sai sellega hakkama väga hästi. Raamatust tuttavaid lauseid polnud liialt palju, rohkem keskendati uue teksti loomisele. Mine tea, Oskar oleks võinud köstrist kirjutada üsna sama moodi.

Peeter Tammearu kõitis publiku tähelepanu koheselt ja see säilis etenduse viimase minutini. Väliselt lihtsa näitemängu taga on päris palju tööd detailidega.

Ermi saal on parajalt suur sellise monoetenduse jaoks.