Draama 2015 Urmase silmade läbi

Piiri peal

Seekordne kuraator on Peeter Raudsepp, kelle valitud programm on kaldu tantsu ja etenduskunsti poole. Ning suurema tähelepanu osaliseks saavad noored tudengitest näitlejad. See võib iseenesest olla õige otsus - noortel on vaja esinemiskogemust ja publik tahaks teada, mida tudengid koolis õppinud on.
Päris mitmed etendused toimuvad väljaspool Tartut. Ka varem olid mõned etendused Tallinnas või mõnes väiksemas kohas, kuid seekord on laupäevane päev suures osas Tallinna päralt. Lisandunud on Vaba Lava showcase. Minu kui tartlase jaoks tähendab see dilemmat, kas festival toob ikka paremad etendused koju kätte.
27.06.2015
Tundub, et programmi nime on päris sõna-sõnalt võetud ka etenduse algusaegade valimisel. Kui varasematel aastatel on ajakava vaadates jäänud mulje, et ühel päeval saab kindlasti kaks-kolm etendust ära vaadata, siis nüüd on rihitud nii, et kõik etendused algavad kas samal ajal või lõppevad hiljem, kui järgmine algab. Seega on üsna võimatu ühel päeval kahte pikemat sõnalavastus samal päeval vaadata. Tantsuetenduste fännidel tundub valik veidi suurem olema. Ehk aitab see kaasa sellele, et etenduste algused ei veni nii palju kui varem. Ning ehk saab rohkem inimesi festivalist osa.
07.09.15

Muljed tänavalt

Mitme erineva taustavärviga plakatid ilmusid tänavale juba päris ammu. Kui varasemast tuttavat punasel taustal valge kirjaga plakatit poleks teiste seas olnud oleks teaterahvlist tõenäoliselt niisama mööda läinud. Seekordse varasema reklaami pahukülg on see, et teised tegijad on ruumipuuduses mitmes kohas enda plakati peale kleepinud. Isegi festivali alguspäeval on info poolenisti kinni kaetud.
Kesklinna on tekkinud punased puitkonstruktsioonid, mis tunduvad veidi õhulisemad ja vähem häirivad, kui eelmisel aastal. Minu arust sai parem küll.
07.09.15

Festivali avamine

Eile viiendal tunnil pärast keskpäeva alustasid noored näitlejateks pürgijad sombust ilma trotsides Raekoja taga Pirogovi platsis festivali avatseremooniat. Makilindilt loetud teksti saatel üritati poole tunni jooksul luua visuaal teatrimastikul toimuvast. Tekst oli väga asjalik, võib-olla veidi protestimeelne, ja pajatas teatri ning teatrikoolituse minevikust ja tumedast tulevikust. Teatrist väheteadeva möödajalutaja jaoks võis sisu olla veidi kauge ja arusaamatu aga sihilikult kohale tulnutele oli teema tuttav.
Liikumise pool jättis mind suhteliselt külmaks ja pigem ei meeldinud. Vägistamist ja üksteise materdamist on viimasel ajal liialt võimendatud. Elav tuli oli muidugi kena, aga tekits mingil hektel pigem küsimuse, ega murule liiga ei tehtud.
08.09.15
* Kinoteater - Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine - (Tartu Uus Teater, 10.04.2016) *****
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Priit Kruus
Tutvustus: Kuidas saada heaks õpetajaks?

Priit Kruus on pedagoog. Ta töötas aastaid eesti keele ja kirjanduse õpetajana, praegu aga koolitab tulevasi õpetajaid. Neid ei ole piisavalt. Umbes kümmekonna aasta pärast, siis kui Priidu enda lapsed koolipinki nühivad, ootab Eestit ees suurem õpetajatepuudus. Mida siis teha – kas minna tagasi kooli? Selgub, et see ei olegi nii lihtne...

Kinoteatri uus lavastus „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ on lugu noorest õpetajast, kel on veel hästi meeles oma põhikooliaegsed õpetajad - vana kooli pedagoogid, raudse kaardikepi ja terava ütlemisega. Teda kannustab soov saada heaks õpetajaks, aga mitte muutuda nendesugusteks. Meil kõigil on olnud oma õpetaja Tammik, kes kõigi karmide õpetaja koondkujuna on meie edasist elu mõjutanud. Aga milline peaks olema see õpetaja, keda tahaksime oma lapsi õpetama?

Hinnang: Inimesena, kes on ühel või teisel kombel kooliga seotud 83% oma elust olnud seotud kooli ja seal õpetamisega on mul väga raske antud lavastusele alla viie tärni anda. Selles on nii palju tuttavat ja hinge kriipivatat.

Jah, ma arvan, et igal koolilõpetajal on kunagi olnud oma õpetaja Tammik, keda kooli ajal karta või isegi vihata, aga pärast mõne aja möödumist aegajalt hea sõnaga meelde tuletada. Ja muidugi on alati olnud pelgalt tunniandjaid, kes tegutsevad vaid iseenda heaolu nimel ning õpilastele haiget teinud enda ego hoidmiseks.

Aga heade noorte õpetajate leidmisega on alati probleeme olnud. Kui inimene oskab ainet ja tunneb kihku õpetada, siis leiduba alati palju kaikaid kodarasse loopijaid. Küll teevad õpilased nende peal elavkatseid, küll annab juhtkond lisaülesandeid, ning lapsevanemad tõmbavad oma emotsioonidel põhinevaite arvamustega valjuhäälselt vee peale. Ja pole siis ime, et nõrgemad lahkuvad ja tugevamad muutuvadki aastate jooksul õptaja Tammikuteks.

Priit haaras publiku hästi kaasa ning video lõigud rikastasid etendust hästi.

* Von Krahli Teater - Budapest - (Von Krahli Teater, 12.09.2015) *****
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Tiina Tauraite, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Tutvustus:

“Valge ingli” kohvik asus Pesti poolel Doonau idakaldal, püha Margiti saare vastas ning spioonid sisenesid selle härmatanud pöörduksest hetkel, kui kõrval asuva kiriku kell paksus lumesajus summutatult seitse lõi.

Kontrast kahe – ustest välja- ja sissepoole jääva – maailma vahel oli ühtaegu ootamatu ja täielik. Üks samm üle läve – ning lumi, külm ja Budapesti elutute tänavate jäine, pime, vaikne üksildus muundus võluväel soojuseks ja säraks, rõõmsaks naeruks ja häältesuminaks.

Tiina, Erki, Taavi ja Juhan kutsuvad teid päris Budapesti ning pakuvad klaasikese ehtsat tokaid.

Hinnang: Väga omapärane kuid samas päris hea etendus. Eriti meeldis alguse pantomiim koos paljude visuaalsete trikkidega. Ega väga mugav ei olnud seda märgata, aga kui märkasid, siis enamasti pani näo muigele. Kostüümidega oli palju vaeva nähtud, et esmapilgul kõik väljha ei paistaks, aga siis saaks kiiresti muutuda.

Väga hästi kasutati ära ruumi. Mis sest, et oli üsna kitsas. Valguskujundus hoidis erinevad ruumiosad peidus ja tõi need esile just siis, kui selleks õige aeg. Huvitav oleks teada, kui paljud tavakülastajad märkaksid tavapäeval laemaali ja kui paljud püüaksid sellele selgitust leida.

Kuigi antud etendust on kohati ebamugav jälgida, sest näitleja tungib pidevalt sinu ruumi ja päris palju aega kulutatakse aja täitmisele tokai veinist sogades, on üldmulje väga hea.
* Eesti Draamateater - Vennas - (Eesti Draamateater, 12.09.2015) ****
Autor(id): Tõnu Õnnepalu
Žaanr: draama
Näitlejad: Pääru Oja, Indrek Sammul, Kaie Mihkelson
Tutvustus: Paar aastat tagasi leidis Tõnu Õnnepalu ühest vanast Hiiumaa aidalobudikust kirjad. Vend Jakobi Ameerikast saadetud kirjad teisele, Villemile, kes elas Hiiumaal. Need olid kirjutatud aastatel 1915–1939, nii et see oli aastakümnete pikkune kirjavahetus. „Juba esimesi lugedes tajusin, et tegemist on erakordse tunnistusega – just oma võltsimatus lihtsuses ja harilikkuses. Niisuguseid kirju ei saa välja mõelda. Nagu üldse ei saa välja mõelda elu, mida me päevast päeva ja aastast aastasse elame, teadmata, mis saab “pärast”,“ on autor kirjutanud näidendi tutvustuseks.

Jakob oli meremees ja teda viis tee Ameerikasse, kus ta püüdis oma elu sisse seada „pisnest“ tehes. Villem käis I maailmasõjas tsaariarmees ja siis ka Vabadussõjas iseseisva Eesti eest. Ja seejärel jäi kodusaarele asundustalu pidama ja ema eest hoolt kandma. Kaks venda, kaks elulugu, kaks kahekümnenda sajandi eesti mehe saatust – ja nende kaudu ka Eesti saatus. Epiloogiga sõjajärgsetest aastatest, sest viimane kiri on Ameerikas posti pandud 1967. aastal. See napp näidend on ehe ja liigutav. Tõnu Õnnepalu on oma näitemängu allika kohta öelnud nõnda: „Vanad kirjad rittaseatuna on elluärganud hääl minevikust, inimelu vahetu tunnistus.“

„Vennas“ võitis peapreemia 2012. a Monomaffia teatrifestivali ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel ja seda esitati Eesti Draamateatri Esimesel lugemisel oktoobris 2012.

Hinnang: Lavakujunduslikult parim etendus minu poolt nähtud Draama 2015 progrmmis. Video taust oli väga hea. Eriti võimas oli alguses tekitatud majaka ning merel sõitva laeva effekt. Üleminek merelt mandrile ja lõpuks New Yorki oli kergesti arusaadav ja kõnekas.

Etendus ise veidi venis ja jälle kummitas selle festivali kuuldemängu sündroom. Tõsi, seekord oli liikumist rohkem ja varem mainitud visuaal toetas etendust tublisti. Teise vaatuse alguses kahe venna samal ajal laval hoidmine viis vahepeal rütmi ära. Aga see andis seletust ema vananemisest ja reaalsustaju kadumisest.

Väga hea roll Pääru Oja esituses. Lihtne meremehest välja kasvanud talupidaja roll oli mitmekülgne ja köitev. Indrek Sammuli mängitud Jakob oli ka hea, aga mingil hetkel hakkas kordamine tüütama.
Märkused: Kahju, et nii eestimaise ja ajastutruu tüki vaatas vaid pool saalitäit pealtvaatajaid. Nii mõnigi nõrgem tükk sai suurema publikumenu.
* Eesti Draamateater - Varesele valu... - (Tartu Uus Teater, 11.09.2015) ****
Žaanr: draama
Näitlejad: Robert Annus, Henrik Kalmet (Tallinna Linnateater), Piret Krumm, Ursula Ratasepp (Tallinna Linnateater), Mari-Liis Lill, Veiko Tubin (Tallinna Linnateater)
Tutvustus:

„Depressioon on aastaks 2030 suurim töövõimetuse põhjustaja maailmas.“ „Depressioon on moehaigus.“ „Depressioon on aladiagnoositud.“ „Depressioon on üleravitud.“

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündivad lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ toovad lavale lood Eesti inimestest, kes on isiklikult kokku puutunud depressiooniga. Lavastused jätkavad Merle Karusoo dokumentaalteatri traditsiooni, võttes ette põlvkonna, kes on enamiku lapsepõlvest kasvanud juba vabas Eestis.

Autorid ning lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik intervjueerisid 2013. aasta suvel paarikümmet inimest, kes olid valmis jagama oma lugusid depressioonist ja tervenemisest. Eesmärk oli uurida, miks – vaatamata heaolu kasvule – on depressiooni haigestunute osakaal Eesti rahvastikus, eriti noorte hulgas, pidevalt suurenenud. Autoreid huvitas, mis seda põhjustab ja ennekõike – kuidas depressioonist võitu saadakse, ehk kuidas „…meie laps saab terveks“. Need lood olid väga inspireerivad ning nad on tihedalt üksteisega seotud. Seetõttu räägime neid ühel ja samal õhtul kahes eri kohas. „Varesele valu...” etendub Eesti Draamateatris ja „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris. Tinglikult on need ühe lavastuse kaks osa, mis lõpuks omavahel kokku saavad, kuid mis on täiesti terviklikud ka eraldiseisvana. Need lavastused sünnivad mitte selleks, et võtta lootust, vaid et seda anda.

Noh, see depressioon ongi, vaata, sellest ei räägita, see ongi nii ebamäärane. Tundus, nagu mul peaks midagi rohkem viga olema. Et umbes, kui hulluauto tänaval sind taga ei aja, et sind kinni pista, siis ei ole midagi veel piisavalt viga. (Maria*) Tavaliselt, kui näed kedagi, kes on äärmiselt õnnelik, siis ta võib olla tegelikult seltskonna kõige õnnetum inimene… Ka minuga oli nii, ma võisin olla äärmiselt õnnelik ja inimesed ei teadnud, et mul on suuri probleeme, sest sa peidad… (Tolja*) Me kõik oleme tegelikult natuke ebanormaalsed. Ja ma ei kujuta ette 20–30 aasta pärast, milline see ühiskond saab olema, kui inimesed ei hakka nägema seda, et enamikul meist on mingid probleemid või enamik meist on haiget saanud elus... (Benita*) Oma lapsi sa tahad kasvatada ikka teistmoodi. Sa tahad pakkuda oluliselt rohkem. Mina näiteks ei mäleta, et minu isa oleks minuga malet mänginud, väljas jalutamas käinud või... Meil on õhtud, kus me istume poistega lihtsalt maas ja räägime maast ja ilmast. (Veljo*) Üks asi, mida mina tean, et ma hakkan kirjutama komöödiaid asjadest, mis ei ole absoluutselt naljakad. Ma arvan, et see aitaks – naer. (Iisak*) *Kõik nimed on muudetud

Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri koostöös sündinud lavastused „Varesele valu...” ja “Harakale haigus...“ valiti ajakirja "Teater. Muusika. Kino" kriitikute ankeedi võitjaks.

Hinnang: Kalevipoja laud ja toolid lõid lavakujunduses päris võimsa kujundi ning võimaldasid tekitada mitu erinevat mänguruumi. Roheline lagipähe valgus neile tekitas koduse maalähedase tunde. Pitslinale näidatud filmilint oli üllatavalt terav.

Järjekordne kuuldemängu tükk - enamuse aja kostis tõsise tekstina monoloog ilma suurema tegevuseta. Või siis olid tegelaseks eri mõõdus mööbliesemed.

Naksitrallide kasutamine vaheklippides oli tegelikult päris andekas, kuigi maskide alt ei kostnud tekst hästi välja. Monoloogide vahele pikitud "vaheklipid" olid päris vaimukad ja hoidsid meele värskena.

Arvan, et see etendus on noortele väga vajalik (kuigi kohati liiga igav), kuna enese vigade leidmine on vajalik. Noortele võib tükk mõjuda tõhusa ennetustööna. Vanematele sobib tükk ka, aga võib tekkida oht, et sarnasusi leitakse mitmest tegelaskujust ning see võib masendust suurendada. Aastakümneid oma muredega üksi olnutele ei ole depressioonist väljatulek kerge. Ja ega nende jaoks väga lahendusi välja ei pakutud.
Märkused: Meeldis see, et tegijad nägid vaeva etenduse Tartusse sobitamisel. Videomaterjal jäi veidi pikaks, aga tore oli vaadata, mis Tartu tänavatel on toimunud ning andis äratundmisrõõmu, kui hetk enne näitleja saali astumist olid videost aru saanud, et see juhtub nüüd ja praegu. Tehniliselt tundub väga huvitav idee kahe teatri vahel etendust sünkroonis näitlejaid vahetades mängida.
* Eesti Draamateater - Keskmängustrateegia - (Vanemuise suur maja, 10.09.2015) ****
Autor(id): Madis Kõiv
Žaanr: draama
Näitlejad: Mait Malmsten, Indrek Sammul, Ain Lutsepp, Lembit Ulfsak, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Guido Kangur, Mari Lill, Taavi Teplenkov
Tutvustus: Madis Kõivu 2000. a valminud näidend „Keskmängustrateegia“ kõneleb vendadest Kerestest – tippmaletaja Paul Keres ja füüsik, akadeemik Harald Keres. Kahe andeka venna omavaheline algasetus on avanguks hulgale erinevatele ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike. Partiid ja käigud kasvavad eluvalikute kujundiks. Male ja teadus, eraelu ja poliitika – kõik nad sisaldavad otsustavaid ja kõrvalisi partiisid, tiitlivõistlusi ja plitsutagumist kohvikulauas, salakäike ja vahele jäänud ja unustatud ja ette planeeritud ja meeleheitlikke käike. Tagasivõetamatuid käike. Kõivu näidenditele omaselt on „Keskmängustrateegiaski“ segunenud mitu aja- ja elu kihti: taamal kõmiseb sõda, köögis arutatakse piima rasvaprotsenti, vestlused hõlmavad võrdväärselt nii olnut kui ka tulevat – septembriööd Puise rannas 1944 ja Saksa-aegse doktoritöö ümberkaitsmist nõukogude ajal, AVRO turniiri võitu 1938. aastal Hollandis ja kinnitust NSVL malesuurmeistriks oleku kohta 1945. aastal, Salo Flohri koer tungib alati sobimatul hetkel tuppa ja NKVD polkovnik mängib malemaailmameistrit. Minevikku ei ole, sest see tuleb taas ja taas tagasi. Kuid mängida tuleb, sest inimesel on vaigistamatu vajadus mõista, kuidas kõik tegelikult oli.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima kunstniku auhinna Pille Jänes. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Eesti Draamateatri "Keskmängustrateegia".
Hinnang: Uus tahk Paul Keresest, millest ei olnudki teadlik. Male on tihti olnud üsna poliitiline mäng. Lisaks malenditele toimuvatele käikudele on tihti mitmed malevälised salakäigud, mis võivad tulemust oluliselt mõjutada. Kahju, et need räpased poliitilised mängud mõjutasid tugevalt ka Eesti ühte kuulsamat mõttesportlast. Arvatavasti äritas see tükk nii mõndagi järgi uurima vendadega tegelikult juhtunud.

Etendust oli natuke keeruline jälgida, sest üha ja jälle tekkis küsimus, millisest ajast käib jutt. Teises vaatuses võimendati seda eriti, kui ka tegelased pidevalt arutasid, millal tegevus toimus. Vananeva füüsiku vähenev lähimälu võimendati üsna kõvasti üles. Kohati jäi pidev kordamine venima.

Lavatehniliselt oli päris huvitav leid lava alla viiva trepi oskuslik kasutamine. Näitemängule lisandus kuuldemängu elemente, aga need ei jäänud domineerima. Taamale poolläbipaistva kaardina taha peidetud malelaud tegi etenduse mitmekihilisemaks.

Peategelaste mäng oli väga hea. Eriti head rollid tegi Ain Lutsepp, Mait malmsten ja Lembit Ulfsak. Koera kasutamine oli paras katsumus. Elus koer andis palju elevust juurde. Isegi see, et ta vaheapal asendati mänguasjaga ei häirinud. Kass muidugi kahvatus koera kõrval.
* Projekt - Piiri peal ehk nii me oleme - (Vanemuise suur maja, 09.09.2015) ****
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: tudengid
Tutvustus: Lavastuse esimeses osas heidetakse pilk teatrikoolide igapäeva: kas pannkoogi ja lõvi mängimine on endiselt au sees? Kas tikutopsis on võimalik tantsida? Mis loom on stsenograaf? Kas teatriteadlasel on ka katseklaasid? Kas me ikka veel armastame ooperit?

Lavastuse teine vaatus on humoorikas ülevaade Eesti teatrite lavaelust ja kõigest, mis seda ümbritseb - klatš, klots ja glamuur.
Hinnang: Publiku seas või teleekraani ees istudes võib tihti tekkida mulje et näitleja elu on üks suur lust ja lillepidu. Nii on tung erinevatesse teatrikoolidesse päris suur. Kohale jõudes selgub tõsiasi, et tööd tuleb teha meeletult ning palju sellest on tavainimesele arusaamatu drill. Valu ja pisaraid on ohtrasti. Aga kui esimesed tuleristsed on möödas, siis võib lustida ja enda ponnistuse üle naerdagi. Võib-olla see sisemine lust oligi esimese vaatuse väärtus.

Teises vaatuses pandi publik lustima. Tundus, et esimestes ridades oli palju laval mängivate noorte tuttavadid, sõpru ja sugulasi. Nende olekust ja käitumisest oli tunda suurt poolehoidu. Ja see oli nakkav. Erinevaid teatreid pilav programm oli kokku pandud maitsekalt. Välja arvatud ministrite paroodia. Sellega noored hakkama ei saanud. Lavastaja oleks pidanud selle ropendamisele rajatud osale õigel ajal kriipsu peale tõmbama.

Eriti palju vaeva nähti kostüümidega, kuigi väga palju kasutati ka neutraalselt musta T-särki ja pükse. Visuaaltehnoloogiat kasutati vähem kui ma lootsin, aga see vähene oli mõjuvõimas. Helikujundus oli paigas.

Üheks pärliks olid noorte kriitikute vahetekstid ning sõjalis-sportlik sõnavõtt. Esimeses vaatuses kasutatud vahetekstid olid tabavad, aga veidi liiga valju.

Kui kevadine külm ära ei võta, siis Eesti teatril on tulevikku.
* Rakvere Teater - 3 õde - (Vanemuise väike maja, 08.09.2015) ***
Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Helgi Annast, Natali Lohk, Margus Grosnõi, Volli Käro, Peeter Rästas, Meelis Rämmeld (Ugala), Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu
Tutvustus: 3 õde on draamaklassika tüvitekst noortest naistest, kes on elu argipäeva kinni kleepunud ega leia sealt teed välja. nende armastuseotsing on nii intensiivne, et võtab silme eest mustaks ja pea ringi käima - päevad kihutavad õhtusse nagu kiirrongid mööda tuleviku rail balticut. näod ja jaamad vilksatavad mööda - ainult unistused ja lootused jaksavad kaasa kumiseda.

Eesti teatri aastaauhindade jagamisel pälvis parima lavastaja auhinna Andres Noormets. Žürii tõi tema töödest esile kolm lavastust, nende seas Rakvere Teatri "3 õde".

Marin Mägi-Efert oli Olga rolliga nomineeritud parima naispeaosatäitja kategoorias.
Hinnang: Kaks aastat tagasi nägin draamafestivalil Draamateatri versiooni ja seega olid lootused suured. Eriti seepärast, et tookord oli tehnilisi probleeme üsna mitu.

Kõik oli jusst kui õige, aga samas jäi hinge tühi tunne. Enne teise vatuse taskulampide valgel toimunud tulekahju stseeni oli üldmulje igav ning lohisev. Varjuteater oli küll silmale huvitav vaadata, aga see oli ka kõik.

Erinevalt kahe aasta tagusest etendusest oli seekord tekst kenasti kosta ka saali tagaotsa ja lavakujundus ei olnud rõhuvalt pealetükkiv. Üldse oli lavakujundus selle versiooni üks tugevamaid külgi.

Eelmise sajandi alguses kirjutatud teatritekst elab ja on ikka aktuaalne. Mõisad on küll kadunud, aga inimesed kipuvad tihti olema oma unistuste orjad praegugi. Nii raske on välja saada igapäeva rutiinist. Alati jääb veidike unelmatest puudu. Kui tihti kirume oma praegust elu ja lubame endale, kui hästi hakkame elama uues kohas. Reisimine on läinud lihtsamaks, aga väga kiiresti tüditakse uuest kohast ning nõiaring hakkab uuesti peale. Unistama peab, kuid tuleb üritada mitte jääda ainult unistama. Unistuste täitmiseks tuleb vaeva näha. Ning oma tegevuste kõrval tuleb näha kõrval olevaid inimesi.
* TÜVKA - Romeo ja Julia - (Sadamateater, 07.09.2015) ****
Žaanr: draama
Näitlejad: Märt Avandi, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija Maarit Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg
Tutvustus: Shakespeare'i „Romeo ja Julia“ ei vaja ilmselt pikemat tutvustust. See on tragöödia kahest vaenutsevast perekonnast, kelle võsude vahel tärkab seninägematu armastus, mis elu kurbmängu kaudu viib kõigi peategelaste kurva hukuni. Mis on iseenesest kummaline, sest armastus pidanuks ju olema loov jõud.

Nii tuntud tekstide kui tuntud tunnete üle paistab vahel valitsevat täielik selgus. Päris kindel muidugi olla ei või, kas mõnda tunnet ikkagi on võimalik lõpuni tunda, selgeks tunda, põhjani tunda. Ausalt öeldes, kui äragi tunneks, oleks hea. Kas armastus on see, kui ma luban ennast ühel öösel ühel rõdul kellelegi, keda ma varem kohanudki pole? Või on armastus see, kui ma proovin oma lapsele kindlustada parimat võimalikku tulevikku? Või äkki see, kui ma oma sõbra tapmise eest kätte makstes mõistan omavoliliselt surma teise inimese? Kas kellelgi üldse on õigust nendele küsimustele mingisuguseidki vastuseid anda? Shakespeare'i tegelased kõnelevad eneseväljenduseks väga pikki ja värsistatud monolooge. Kui nad pooltki nendest tõdedest julgeks ausalt üksteisele öelda, jääks kogu tragöödia olemata. Nagu eluski, eks. Nagu päris elus.
Hinnang: Tõesti piiri peal etendus. Ei mitte sellepärast, et ropendamise või vulgaarsustega oleks liiale mindud. Aga ühest tuntud tragöödiast on tehtud õnneliku lõpuga jant. Ei mitte farss - noortele käinuks farsi tempo ülejõu. Aga lihtne kaubamajas hängiva noortekamba mite eriti riimis luulevormis vallatused.

Kõige suurem katsumus noortele on see, et nad pidid täitma ka osa vaheajast. Ja seda ka veidi tundmatus vormis, kuna korraldajad keerasid neile piiri peal oleva ajakavaga paraja käru. Samas täideti 10 minutit nii ära, et ei saanudki lõpuni ära kui palju sellest oli improvisatsiooni ja kui palju varem kokkulepitud tegevust ja teksti. Vaheajatekstidesse pikitud korvpalli jutt oli hea leid. Üks lisatärn vaheaja tegevuste eest.

Natuke häiris eriti esimeses vaatuses üle võlli keeratud semulikkus ja ükstesise üle naermine. Hetkel Shakespeare'i teksti kõrval vedas see välja, aga kui läheb tõsiseks komöödiaks, siis oleks säärane tegevus laval mage. Teisalt oli seegi piiride kompamine. Tänu sellele semutsemisele läks kaduma kahe rivaalitseva perekonna lugu. Keegi tappis kellegi mingil hetkel ära ja siis läks kõik jälle edasi suht suvaliselt.

Seega, kui soovite meelde tuletada Shakespeare'i teksti, siis see tõlgendus ei sobi. Kui aga teile meeldib näha, kuidas noored laval hullavad, siis on see just teile.

Lavakujundus oli suht minimalistlik - üks postamendil lillevaasi taga olev poolläbipaistev sein, diivani ja buhvetkapiga istumisnurk, rõdule ehitatud kaminaga voodimurk ja mõned plastikust aiatoolid. Samas kõik oli olemas ja plastiktoolid sobisid kenasti emotsioonide edasi andmiseks.

Helikujunduses üritasid noored jätta mulje, et neil polegi helitehnikut vaja. Kõik saab ära korraldada kahe kassettmaki ja mõne kassetiga. Mulje jätmisega saadi kindlasti hakkama. Jäägu see teatrimaagiaks, kas ka helikujundusega endaga. Igatahes heliliselt oli kõik parlanksis.
Märkused: Välja kuulutatud 1:30 asemel kestis etendus 2:50. Seega ei olnud tehniliselt võimalik arvustust samal päeval kirjutada.
* Vanemuine - Estoplast - (Sadamateater, 28.11.2014) ***
Autor(id): Andra Teede
Žaanr: draama
Näitlejad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen
Tutvustus: Valgustab vana ja valgustab last – hästi valgustab Estoplast!

Sellise lausega reklaamis oma toodangut 1959. aastal Eestis loodud ja seoses riigikorra vahetumisega hääbunud Estoplasti nimeline tehas. Siin tehtud valgusteid leidus igas ENSV kodus, aga ka partei- ja valitsusjuhtide kabinettides ning lausa Kremli tagatubades. Just need viimased püsivad veel praegugi oma kohal. Nagu muidugi ka paljud kodused valgusallikad. Vana Tooma-nimelist lambikest mäletate? Seegi on Estoplasti looming.

Nüüd on noor dramaturg, nõuka-aja lõpus sündinud ja seni luuletaja ning kriitikuna tuntud Andra Teede kirjutanud Estoplastist näidendi. Teksti aluseks on toonaste töötajatega tehtud intervjuud ning arhiivimaterjalid. Ometi pole see dokumentaalnäidend tavapärases mõistes, sest autentsele materjalile on lähenetud loominguliselt, lisatud fiktiivseid seiku ja tegelasi. Saame veenduda, et kunagise üleliidulise tähtsusega tootmisettevõtte argipäev mõjub täna absurdselt ja ehmatavalt, kohati peaaegu müstiliselt. Näidend “Estoplast” pälvis 2013. aastal Eesti Teatri Agentuuri korraldatud näidendivõistlusel kolmanda koha.
Hinnang: Esietenduseni väikses Sadamateatris on jäänud 21 tundi. Vastupidiselt viimase aja tavale on Piletilevis paar piletit ikka veel saadaval. Seega tundub, et rahvas on oma sisetundega mingi hääletuse teinud. Seda vaatamata auhinnalisele kohale näidendivõistlusel.

Visuaalselt on antud lavastus väga hästi lahendatud. Heli, valgus, tegevus toimivad väga hästi sünkroonis kaotamata etenduse tempot. Video on kohati küll ülepingutatud ja ei lähe tekstiga kokku, aga omal kohal oli seegi.

Hästi mõjusid Aivar Tommingase esitatud vene keelsed tekstid. Kindlasti oleks need tekstid kõlanud kenasti ka eesti keeles, aga nüüd koondus tähelepanu paremini ja tekkisid võimalused enda tõlgendusteks.

Sisu poolest oli tükk üks paras palagan. Rohkem keskenduti söömaaegadele ja nõukogulikele kiidulauludele. Tavaelust toodi välja vaid naljakam pool. Tekst kippus jääma pinnapelseks või siis nooremale vaatajale liialt mõistatuslikuks.
* Tartu Uus Teater - Selgroogupidikoos - (Tartu Uus Teater, 24.10.2014) ***
Žaanr: eksperimernt
Näitlejad: Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Marja-Liisa Plats, Salme Regiina Palu, Helgur Rosenthal, Siim Angerpikk
Tutvustus: Ehk alati ja mitte kunagi koos. Pildid ja emotsioonid lapsepõlvest läbi suure inimese ja läbi väikse inimese taju ja aju. Väiksed seosed, nõrgad impulsid, mis panevad lülid kokku või hoopis lahutavad. Mingid sidemed katkevad, mingid kasvavad. Mõned moondavad, painutavad reaalsust. Aga reaalsus ise on ikka sama. Pole algust ega lõppu ega kulminatsiooni ega narratiivi. Küsimus on: kas sa oled suur või väike, kas sai on kõva või pehme, kas isa on imemees või tavaline mees, kes kohvitassi kõrvu liimida oskab.
Hinnang: Ei, tegemist ei ole kõige halvema etendusega, mida olen näinud. Kuigi päris pikalt kumises peas kibe küsimus: "Mis ma siin teen?" Eriti hakkas vastu see, mis Paciuse viisiga tehti. Üldse kippus helikujundus liialt domineerima, kuigi valguse ja liikumisega sobis ta üldjuhul kokku. Aga vibratsioonid kippusid minema nii võimsaks, et tellingutel paiknev mugav pink muutus tormisel merel kõikuvaks laevaks ning pea kippus merehaigusest ringi käima.

Kahju oli kõige nooremast laval olijast. Olla keset hirmutavat muusikat napis valguses kollitavas keskkonnas täissaali ees, see ei saa olla kerge kogemus. Aga siis pannakse ta magama keset tossumasina tossu. Huvitav, kuidas lastekaitsjate silmad seekord olid.

Aga kostüümid olid huvitavad ning lõid dekoratsioonidega veidra terviku. Tegevused olid enamasti jaburad, kuid seal sees paistis sisemine ilu. Meelde tuletades üht enda kogemust improvisioonilise tantsuetenduse tegemisel olen üsna kindel, et näitlejad laval nautisid seda, mida nad tegid täiega. Iga vaataja tõenäoliselt leidis ka mingi killukese, mida nautida. Mis sest, et vaatatjale on näitlejate ja lavastaja kokkulepped tundmatud.
Märkused: Esietendus. Lisatärn kaitsevormis sõdalase ja kanajalgadel näärivana eest.
kuraator - Kuraatoriprogramm "Piiri Peal", aastaauhinnad - Aastaauhindade programm, balti - Balti Teatri Foorum, lisa - lisaprogramm.
Festivalide avalehele tagasi