Draama 2014 Urmase silmade läbi
Kohaloleku kunst
Senistest festivalidest kõige keerulisema alapealkirjaga festival. Esimese hooga ei tulegi midagi tarka
meelde, mida öelda. Lugedes Tõnu Õnnepalu selgitavat teksti läheb asi veel keerulisemaks. Aa ega alati ei peagi
kõik koheselt arusadav olema. Kuna enamus lavale tulevatest tükkidest on nägemata - ehk jõuab kuraatori mõte
paika pärast nende nägemist.
Teatriga seotud lugu kohal olemisest ja samal ajal mitte olemisest
tuleb meelde ülikooliajast, kui sai vene keele eksami asemel
kursusekaaslastega selgeks õpitud Lev Slavini näidend "Тихий старичок".
Jah, ma olin seal. Tekst oli selge nii enda kui teiste osaliste oma, meeles
oli ka lava- ja helikujundus. Aga samas ei olnud ma kindlasti aastas 1962,
mil tükk esimest korda ilmavalgust nägi. Algeline dekoratsioon võis ju
sellele viidada, aga mina olin ikka lähiminevikus (see lause on öeldud),
olevikus (nüüd istun aeglaselt diivanile) ja lähitulevikus (mul ona aega
mugavalt istuma asumiseks kuni 30 sekundilise vahemuusika lõpuni). Ja siis
tuli kui välk selgest taevast - lavapartner oli muusikalise pausi unustanud
ja ründas täie innuga mind. Hoopis järsemalt kui proovides. Minu ehmatus
oli nii ehe, et sain publikult selle eest pärast kõvati kiita. Reaalsus on see, et ei
ehmatanud kiuslik vanake vaid näitleja tema kuue sees. Lihtsalt mina olin sellel hetkel lava poole
näoga, partner seljaga.
Teine näide kohalolekust sama tüki proovidest, toatüdruku rolli saanud
neiu elas nii elavalt sisse tolmu pühkimisse, et ta ei suutnud jälgida, mida
teised teevad. Pidevalt oli nii, et kui käsikirja järgi pidanuks
majaperemees teda puudutama, siis oli toatüdruk lava teises servas. Ning
kokkuvõttes kukkus stseen alati veider välja.
Kõige suurem kohaloleku kunsti müstika minu jaoks on publik. Kust see
ikka tuleb, et üks etendus on rahvast täis ja teine mitte. Kindlasti ei ole
see üksüheses sõltuvuses tüki headuse ega näitlejate oskuste ning
pühendumusega. Enamasti viitab täis saal sellele, et etendus on hea, kuid
mitte alati. Ning mitme väga hea etenduse olen ära vaadanud pooltühja
saaliga. Samuti ei ole alati ühene seos kriitikute arvamusega. Ajalehes
väga hea kriitika osaliseks saanud külalisetendus on mitmel korral läinud
poolele saalile, samas kui kriitikute poolt leige vastuvõtu saanud tükile
joostakse nii mõnigi kord tormi. Üks kummalisemaid näiteid sellest on West
Endi "Billy Eliot." Mina juhtusin seda nägema kolmandal hooajal. Sain sama
päeva pileti väga odavalt. Turistide mekas on saal ikka enamvähem täis, aga
hinnaalanduse suurus näitas seda, et publik pigem valis midagi muud. Tükk
oli väga hea. Aasta hiljem sama päeva piletit poole hinnaga enam ei saanud.
Tükk olevat vahepeal lavastatud Broadwayl ning pärast seda olevat ka West
Endi piletid läinud kui soojad saiad.
15.07.2014
Draamafestival tänaval
Möödunud reedel mööda Tartut jalutades ei jäänud kohe kohe algavast
festivalist kuigi palju märke silma. Mõned üksikud valgel taustal
plakatid ning siin seal liikuvad festivalimärgiga pusades vabatahtlikud.
Täna, festivali avapäeval, jäid punaseid trantspordialustest ehitatud
ronimise keeluga õhulised maamärgid kergesti silma. Arvan, et kunstnikul
on seekordne linnakujundus paremini õnnestunud, kui varem. Tõsi,
istumiseks on vähem ruumi, aga kes nende kunstiteoste peal ikka nii väga
istuda maldaski.
Viimaselt etenduselt koju jalutades oli tunda, et seaduse, mis lubab
avalikult kefiiri juua, mõjutusel on tänavatel rohkem noort rahvast,
kellele teater korda ei lähe, kellele piisab vaid tümpsuvast muusikast,
erinevatest pudelisse villitud vedelikest ja lõbusast suminast jahedal
septembrikuisel tänaval. Teisalt, kui noored olekski tahtund
teatrimaagiast osa saada, siis ega neile pileteid poleks jagunud.
Festival saab saalid väga kiiresti täis. Aga eks purjutavate noorukite
kohalolu on ka märk pidevalt meie ümber toimuvast eluteatrist.
01.09.2014
Järelhüüd
Käesolev festival jäi meelde eelkõige selle poolest, et siia oli kokku kogutud tunni kuni kaheseid
ühevaatulised näidendeid. Kaheksa nähtud etenduse kohta tuli vaid neli vaheaega.
Tõsi, kahjuks mahtus minu ajalistese võimalustesse vaid ühe Stoppardi etenduste vaatamine.
Kolme tunniste etenduste puhul on vahepealne jalutuskäik vajalik. Kolm kolme tunnilist etendust ühes päeva
jooksul oleks minu sugusele väiksele teatrisõbrale liig.
Varasemaga võrreldes olid viivitused etenduste algusaegades väiksemad. Kuigi enamasti saali lasti publik alles
viimasel minutil, siis kõik sujus rahulikult ja kindlalt. Festivali kava tundus sellel korral ühtlasem. Vähemalt
mulle tundus nii. Ju on siis mul Tõnu Õnnepaluga sarnasem maitse, kui varasemata kuraatoritega.
Kui mina peaks mingeid subjektiivseid auhindu nähtud tükkidele jagama, siis oleks need sellised:
- Oliver Kulpsoo - parim valguskujundus ("Merimees")
- Andres Noormets - parim helikujundus ("Vaikus")
- Jaanus Mehikas - parim meesnäitleja ("Vaikus")
- Liina Olmaru - parim naisnäitleja ("Tuvi")
- Tartu Uus Teater - kõige rohkem publikut puudutanud etendus (Illusioonid")
- Telakka/Vanha Juko/Rakvere Teater - parim näitlejate vaheline koostöö ("Petroskoi")
- Kaspar Velberg - parim kõrvalosatäitja ("Tuvi")
06.09.2014
Uus kuraator on valitud!
Väike võistlus ka, kust leidsid Sina varem uue kuraatori nime, kas asjaarmastaja blogist või
festivali ametlikult leheküljelt. See on olnud festivali üks nõrku külgi, et kogu info küll jõuab kodulehele,
aga tihti alles siis kui see mõnest teisest kanalist teada on saadud.
Peeter Raudsepp,
edu sulle selle suurepärase ürituse järgmise lavastuste valiku tegemisel!
07.09.2014 0:55
Ugala ja Vanemuine - Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud - (Vanemuise väike maja, 06.09.2014) **** Autor(id): Tom Stoppard
Žaanr: draama
Näitlejad: Indrek Taalmaa (Endla), Külliki Saldre (Vanemuine), Peeter Jürgens (Ugala), Janek Joost (külalisena), Kiiri Tamm (Ugala), Arvo Raimo (Ugala), Oleg Titov (Ugala), Janek Vadi (Ugala), Tanel Ingi (Ugala), Margus Vaher (Ugala), Sander
Rebane
(TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Raivo Adlas (Vanemuine), Andres Tabun (Ugala), Artur
Linnus
(TÜ VKA teatrikunsti 9. lend), Triinu Meriste (Ugala), Kais Adlas (Vanemuine), Tarvo Vridolin (Ugala), Meelis Rämmeld (Ugala), Marika Barabanštšikova (Vanemuine), Margus Jaanovits (Vanemuine), Andre Kõiv (Ugala), Fatme Helge
Leevald
(TÜ VKA teatrikunsti 10. lend), Marta Soro (külalisena)
Tutvustus: Ühe säravaima kaasaegse draamakirjaniku Tom Stoppardi triloogia
„Utoopia rannik" kolmas osa „Kaldale heidetud" räägib 19. sajandil Venemaal
tekkinud ning Euroopa revolutsioonide laines kaasa löönud uue põlvkonna, nn.
intelligentsi, elust paguluses. 1848. aasta rahvuslike revolutsioonide laine
on paisanud need „romantilised pagulased" Inglismaale, viimasele vabaduse
saarele keset ajaloo tormi. Stoppardi kirgliku poliitilise draama keskmes on
vene kirjanik, filosoof ja revolutsionäär Aleksandr Herzen, kelle pere elab
aastatel 1853-1866 Londonis ja Genfis. Herzen kirjutab teiselt kaldalt oma
kodumaale ning annab välja venekeelset ajalehte „Kolokol", püüdes sel moel
mõjutada olukorda Venemaal. Tema pagulaskodus kohtuvad Karl Marx, Ivan
Turgenev, Mihhail Bakunin, Nikolai Tšernõševski, Nikolai Ogarjov ja paljud
teised tuntud ja vähem tuntud emigrandid, kelle poliitiline tegevus ja
tulevikuühiskonna üle peetavad vaidlused moodustavadki ühe näidendi
telgedest. Teisena on näidendi keskmes perekond, armastus ja isiklikud
suhted, mis on sageli sama keerulised ja idealistlikud nagu soov ümber
korraldada ümbritsevat maailma ja ühiskonda. Laval muutuvad nimed
ajalooraamatutest elusateks inimesteks, kes üksteist ülistavad ja pilkavad,
armastavad ja petavad, vihastavad ja rõõmustavad, kasvatavad lapsi ja
unistavad paremast tulevikust. Elavad oma tõelisi ja väljamõeldud elusid
ajas, mida nad ise kujundavad ja mis neid kujundab.
Tom Stoppardi triloogia kaks esimest osa „Teekond" ja „Laevahukk" esietendusid Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koostöös 2013. aasta kevadel. Kolmas osa „Kaldale heidetud" valmib Vanemuise ja Ugala ühistööna ning jõuab publiku ette nii Viljandis kui Tartus.
Tom Stoppardi triloogia kaks esimest osa „Teekond" ja „Laevahukk" esietendusid Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri koostöös 2013. aasta kevadel. Kolmas osa „Kaldale heidetud" valmib Vanemuise ja Ugala ühistööna ning jõuab publiku ette nii Viljandis kui Tartus.
Hinnang: Neile, kes 19. sajandi ajalugu täpsemalt ei mäleta või kes endale
kavalehte ei ostnud võib paljude ajalooliste tegelaste virrvarr pea
pööritama panna. Kuigi etendus on üle kolme tunni pikk, siis paljude
tegevuskujude kohta on on vaid käputäis vihjeid. Kõik muu tuleb vaatajal ise
meelde tuletada või välja uurida.
Alustasin vaatamist triloogia viimasest osast. Seega polnud tegelaskujud varasemast tuttavad. Õnnelikud said olla need, kes nägid etendused ikka õiges järjekorras. Samas Draama 2014 kõige hullumeelsemaks ideeks oli pakkuda kõik kolm etendust ühel päeval. Üle üheksa tunni teatrisaalis, viis tundi bussis, see on ikka tõsine katsumus. Seega, kas õnn või õnnetus?
Alguse unenägu ehmatas ära - kas tõesti oli kahel teatril nii vähe harjutamise aega, et näitlejad lugesid teksti linti? Õnneks saavad halvadki unenäod kord otsa ja siis läks etendus edasi tavapärases vormis ja helivaljuses.
Etendusele andis palju juurde see, et enamus stseenid dateeriti subtiitritega. Nõnda oli kergem aru saada, kus toimus ajaline nihe ja kus mitte. Mõnel korral testiti ka vaatajate tähelepanu asendades aastaarvu lakoonilise "2 aastat hiljem". Nõnda pika tüki puhul oli hea, et ajas ei hüpatud edasi tagasi nagu tennises.
Lavakujunduses domineerisid kolmnurgad. Olgu nad siis mäed või tuulelohed. Enamuse ajast tekkis küsimus, miks nad seal on.
Enne eetendust eesriide peal olev suitsu (või pilvede) animatsioon tuli kuskilt tuttav ette, tekkis küsimus, kas see on lavastuse osa või Vanemuise väikse maja uus tehniline omapära. Pärast teist vaatust kavalehe ostnuna sain teada, et lavastuses kasutatakse videomontaaži. Kolmandas vaatuses tuli see siis tõesti ka esile ning andis etendusele palju juurde. Suitsuse taeva kasutamine jäi aga siiski mõistatuslikuks.
Alustasin vaatamist triloogia viimasest osast. Seega polnud tegelaskujud varasemast tuttavad. Õnnelikud said olla need, kes nägid etendused ikka õiges järjekorras. Samas Draama 2014 kõige hullumeelsemaks ideeks oli pakkuda kõik kolm etendust ühel päeval. Üle üheksa tunni teatrisaalis, viis tundi bussis, see on ikka tõsine katsumus. Seega, kas õnn või õnnetus?
Alguse unenägu ehmatas ära - kas tõesti oli kahel teatril nii vähe harjutamise aega, et näitlejad lugesid teksti linti? Õnneks saavad halvadki unenäod kord otsa ja siis läks etendus edasi tavapärases vormis ja helivaljuses.
Etendusele andis palju juurde see, et enamus stseenid dateeriti subtiitritega. Nõnda oli kergem aru saada, kus toimus ajaline nihe ja kus mitte. Mõnel korral testiti ka vaatajate tähelepanu asendades aastaarvu lakoonilise "2 aastat hiljem". Nõnda pika tüki puhul oli hea, et ajas ei hüpatud edasi tagasi nagu tennises.
Lavakujunduses domineerisid kolmnurgad. Olgu nad siis mäed või tuulelohed. Enamuse ajast tekkis küsimus, miks nad seal on.
Enne eetendust eesriide peal olev suitsu (või pilvede) animatsioon tuli kuskilt tuttav ette, tekkis küsimus, kas see on lavastuse osa või Vanemuise väikse maja uus tehniline omapära. Pärast teist vaatust kavalehe ostnuna sain teada, et lavastuses kasutatakse videomontaaži. Kolmandas vaatuses tuli see siis tõesti ka esile ning andis etendusele palju juurde. Suitsuse taeva kasutamine jäi aga siiski mõistatuslikuks.
Märkused: Vanemuise väikses majas on tehtud ilus remont. Koridoride otsad on
tehtud laiemaks ja loomulik valgus pääseb akendest sisse. Samas jalutamiseks
on koridor endiselt kitsas - liialt paljud pealtvaatajad jäävad lihtsalt
niisama keset koridori seisma ja jutustlema. Pingid on saanud uue katte.
Ilusamad näevad nad küll välja, kuid ega palju mugavamad siiki ei ole.
Ventilatsiooni süsteemi on ka vist tuunitud. Igatahes tuleb soovitada kaasa
võtta pleed või villane kampsun juba teist korda on etenduse ajal kes teab
kust peale puhuv tuul jahe. Kardan, et külmetasin end viimase etendusega
ära.
Eesti Draamateater - Külaline - (Sadamateater, 05.09.2014) *** Autor(id): Éric-Emmanuel Schmitt
Žaanr: draama
Näitlejad: Rein Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Roland Laos, Tõnu Oja
Tutvustus: On aasta 1938. Psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud otsib võimalust,
kuidas põgeneda perekonnaga natside poolt vallutatud Viinist. Ootamatult
arreteeritakse tema tütar Anna. Ja ühtäkki seisab tema kabinetis keegi
võõras. Mõni hilinenud patsient?!
Freud mõistab õige kiiresti, et on vastamisi sattunud kellegi või millegi suuremaga, kui vaid järjekordne austaja või hädaline. Salapärane külaline suudab panna inimhinge üksipulgi läbi uurinud teadlase kahtlema nii enda väärtushinnangutes, uskumustes kui viimaks endaski.
Freud mõistab õige kiiresti, et on vastamisi sattunud kellegi või millegi suuremaga, kui vaid järjekordne austaja või hädaline. Salapärane külaline suudab panna inimhinge üksipulgi läbi uurinud teadlase kahtlema nii enda väärtushinnangutes, uskumustes kui viimaks endaski.
Hinnang: Oli see nüüd unes või ilmsi. Pikk töönädal koos rohkete etendustega
seljataga kipub soojas saalis ikka vägisi tukk peale tulema kui laval toimuv
tegevus liialt tähelepanu võita ei suuda. Peategelastelgi oli vahepeal
kahtlus, kas neid ümbritsev on päris või lihtsalt järjekordne halb unenägu.
Seekordse tüki kohalolu kunst kätkes ennast II maailmasõja eelset julmuste ja läbielamiste hõngu. Kena vaibaga toas ei toimunud kuigi palju, aga rusuv meeleolu jõudis publikuni. Neist sündmustest on möödas kolmveerand sajandit, aga samas on sarnaseid märke leida ka lähiminevikust. Kartus enda ja sugulaste saatuse pärast; halva seltskonnaga kaasa jooksmine sisemise argpüksuse ning tunnustuse vajaduse tõttu.
Grimmeerijad ja kostümeeriad olid suutnud Rein Oja tundmatuseni ära muuta. Algul läks ikka tükk aega, enne kui Reinu hallide juuste alt ära tundsin.
Seda tükki tuleb vaadata puhanud peaga. Niisama meelelahutuseks ta ei sobi, kuigi publik naeris draamale mitte kohaselt üsna mitmes kohas.
Seekordse tüki kohalolu kunst kätkes ennast II maailmasõja eelset julmuste ja läbielamiste hõngu. Kena vaibaga toas ei toimunud kuigi palju, aga rusuv meeleolu jõudis publikuni. Neist sündmustest on möödas kolmveerand sajandit, aga samas on sarnaseid märke leida ka lähiminevikust. Kartus enda ja sugulaste saatuse pärast; halva seltskonnaga kaasa jooksmine sisemise argpüksuse ning tunnustuse vajaduse tõttu.
Grimmeerijad ja kostümeeriad olid suutnud Rein Oja tundmatuseni ära muuta. Algul läks ikka tükk aega, enne kui Reinu hallide juuste alt ära tundsin.
Seda tükki tuleb vaadata puhanud peaga. Niisama meelelahutuseks ta ei sobi, kuigi publik naeris draamale mitte kohaselt üsna mitmes kohas.
MTÜ Arhipelaag - Tuvi - (Tartu Genialistide Klubi, 04.09.2014) **** Autor(id): Andri Luup
Žaanr: komöödia
Näitlejad: Indrek Sammul (Eesti Draamateater), Aleksander Eelmaa (Tallinna Linnateater), Liina Olmaru, Nero Urke, Aarne Soro (Ugala), Mare Peterson, Kaspar Velberg (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson, Garmen Tabor, Ken Rüütel
Tutvustus: "Tuvi” on komöödia sõnateatrist Hermes, mis võitleb koha eest
päikese all. Kus on publik, mida talle öelda ja milline žanr valida. Need on
küsimused, mis tekitavad peavalu kõigile. Hermesel puudub oma nišš ja see on
vaja kiiremas korras leida. Äkki teha midagi tõeliselt radikaalset või
leiutada midagi täiesti uut ning enneolematut. Teatridirektoril on lahendus,
aga kõik näitlejad näivad liimist lahti olevat. Lahenduse peab pakkuma uus
noor lavastaja, kes haarab härjal sarvist ja paneb vanad harjumused ja
suured staarid tuleproovile. Kas teha midagi vastu oma tahtmist või mitte
teha, selles on küsimus. Ja mida teha nii isiklike kui üldiste ideaalidega.
“Tuvi” maailmaesietendus oli 15. novembril 2013 USA-s Louisiana Swine Palace’i teatris, mille lavastaja Sean Daniels on iseloomustanud Andri Luubi näidendit kui “ühte naljakamat, aga samas tõetruumat teatrielust kõnelevat teksti, mida ta lugenud on”.
“Tuvi” maailmaesietendus oli 15. novembril 2013 USA-s Louisiana Swine Palace’i teatris, mille lavastaja Sean Daniels on iseloomustanud Andri Luubi näidendit kui “ühte naljakamat, aga samas tõetruumat teatrielust kõnelevat teksti, mida ta lugenud on”.
Hinnang: Kui millestki muust enam näidendeid kirjutada ei ole, siis võib
ette võtta teatri ja näitlejad. Ka Draamafestivalile on selline samm varem
viinud (Meie, kangelased 2010). Näitlejate elu tundub ju nii roosiline ja
huvitav. Aga tegelikkus on sama keeruline nagu muude elualade esindajatel.
Õnnestumistega käivad käsikääs läbikukkumised, reetmised.
Tekst oli terav ning päevakajaline, naljakas kuid samas sügava sisuga. Meeste keskel säras Liina Olmaru oma raseda näitleja rolliga. Tagasihoidlik ja madala enesehinnanguga näitlejatar oli väga paindlik ja kolleege jälgiv. Tema monoloogi enda elu kurvast saatusest võimendas Draama vabatahtlike apsakas näitlejate arvu kokkulugemisel. Kui mängitud karakter kurtis, et kõigile teistele tuuakse pärast etendust lilli ja tema jääb ilma, siis seekord oli Liina see, kellele Draama mälestusraamatut ei jagunud.
Teksti kohapealt pani mõtlema see, kuidas antud näidend maailma esilinastuse jaoks tõlgiti. Otsetõlkes läheks päris palju kaduma. Samas tundus, et Arhipelaagi mehed olid oma teksti veidi ka käesoleva festivali jaoks täiendanud.
Kaks esimest vaatust läksid väga heas tempos, viimane jäi veidi venima. Tuvi küll lendu ei tõusnud, kuid temani ümber nurga siiski jõuti.
Tekst oli terav ning päevakajaline, naljakas kuid samas sügava sisuga. Meeste keskel säras Liina Olmaru oma raseda näitleja rolliga. Tagasihoidlik ja madala enesehinnanguga näitlejatar oli väga paindlik ja kolleege jälgiv. Tema monoloogi enda elu kurvast saatusest võimendas Draama vabatahtlike apsakas näitlejate arvu kokkulugemisel. Kui mängitud karakter kurtis, et kõigile teistele tuuakse pärast etendust lilli ja tema jääb ilma, siis seekord oli Liina see, kellele Draama mälestusraamatut ei jagunud.
Teksti kohapealt pani mõtlema see, kuidas antud näidend maailma esilinastuse jaoks tõlgiti. Otsetõlkes läheks päris palju kaduma. Samas tundus, et Arhipelaagi mehed olid oma teksti veidi ka käesoleva festivali jaoks täiendanud.
Kaks esimest vaatust läksid väga heas tempos, viimane jäi veidi venima. Tuvi küll lendu ei tõusnud, kuid temani ümber nurga siiski jõuti.
Telakka/Vanha Juko/Rakvere Teater - Petroskoi - (Sadamateater, 03.09.2014) **** Autor(id): Ari Numminen
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Minja Koski (Vanha Juko), Jussi-Pekka Parviainen (Telakka), Petri Mäkipää (Telakka), Kaisa Sarkkinen (Telakka), Mait Joorits (Rakvere Teater)
Tutvustus: „Petroskoi“ on ood väikerahvaste elujõule ja vajadusele laulda,
tantsida ning jutustada lugusid. Kuidas on võimalik ellu jääda ida ja lääne,
vaesuse ja rikkuse, vana ja uue piirialadel? Telakka vastus sellele
küsimusele on mosaiik rütmist, muusikast ja liikumisest.
Mida te teate minust, minu rahva ajaloost, minusugustest inimestest. Kui ma olin noor... mul ei olnud mitte midagi... saate aru... mitte midagi. Mitte midagi peale enda käte – vaat nende käte. Kas te teate... kas te saate aru, mida see tähendab? Kui inimesel ei ole mitte midagi. Ainult tema käed. Mida te teate! Mida te teate minust, te paksud kapitalistidest põrsanäod! Tule siia, tule siia, ma näitan sulle, mida need käed teha suudavad, ma näitan, mida ma võin nende kätega teha... mida te teate. Te ei tea mitte midagi... mitte midagi te ei tea... mitte midagi!“
„Petroskoi“ kaasprodutsendid on Lahti Vanha Juko ja Rakvere Teater. Projekti raames esietendusid kõigis kolmes teatris piiripealseid probleeme käsitlevad lavastused, mis moodustavad temaatilise triloogia. Lisaks Tamperes lavastatud „Petroskoile“ kuuluvad triloogiasse Vanha Juko lavastus „Kullervo“ ning Rakvere Teatri lavastus „köök/keittiö“. 2014. aasta kevadtalvel siirduvad seni koduteatrites mängitud lavastused külalisetendustele partnerteatritesse.
Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia.
Mida te teate minust, minu rahva ajaloost, minusugustest inimestest. Kui ma olin noor... mul ei olnud mitte midagi... saate aru... mitte midagi. Mitte midagi peale enda käte – vaat nende käte. Kas te teate... kas te saate aru, mida see tähendab? Kui inimesel ei ole mitte midagi. Ainult tema käed. Mida te teate! Mida te teate minust, te paksud kapitalistidest põrsanäod! Tule siia, tule siia, ma näitan sulle, mida need käed teha suudavad, ma näitan, mida ma võin nende kätega teha... mida te teate. Te ei tea mitte midagi... mitte midagi te ei tea... mitte midagi!“
„Petroskoi“ kaasprodutsendid on Lahti Vanha Juko ja Rakvere Teater. Projekti raames esietendusid kõigis kolmes teatris piiripealseid probleeme käsitlevad lavastused, mis moodustavad temaatilise triloogia. Lisaks Tamperes lavastatud „Petroskoile“ kuuluvad triloogiasse Vanha Juko lavastus „Kullervo“ ning Rakvere Teatri lavastus „köök/keittiö“. 2014. aasta kevadtalvel siirduvad seni koduteatrites mängitud lavastused külalisetendustele partnerteatritesse.
Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia.
Hinnang: Publik otsustas oma kuuenda meelega, et antud etendus ei saa väga
hea olla ja jättis üsna paljud pingid saalis tühjaks. Või siis otsustas
luuret teha ja positiivse tagasiside korral õhtusele etendusele minna. Ju
võs mõjutada lihtkülastajat ka teave, et etendus on soome keeles. Esimesed
read on tõesti kehvad subtiitrite lugemiseks.
Esimese x minuti pärast tekkis küsimus "miks mina siin olen". Pool pimedas toimus midagi, millest aru ei saanud. Lava tassiti sümfoonilise muusika saatel erinevat träni täis, selleks, et see üsna varsti lumelabidatega nurka pühkida. Killuke siit, ja teine sealt, ühtset tervikut ilma tõlgi abita ei leia.
Aga ind, millega näitlejad oma osasid mängivad on suurepärane. Ning kui nad oma lauluhääled lahti löövad, siis on publik võlutud. Väga palju helitaustast tegid näitlejad ise. Soome-ugrilikud mitmehäälsed laulud ja hard rock olid väga hästi esitatud. Mis sest, et viimase stiili müra mulle eriti peale ei lähe. Ja ka tantsunumbrid olid nauditavad. Täisauna tants oli eriti effektne, kuigi läks liialt vägivaldseks.
Lavakujundus oli minimalistlik. Ülalt alla rippuvad palvehelmed või jõulupuu kaunistused määratlesid ära veidi pühaliku ruumi, millele veidi lisavalgust andest sai kontserdilava. Rekvisiite oli natuke liialt palju, nende rohkus hakkas mingil hetkel segama, eriti kuna nad kuhjati ühte kohta kokku. Visuaal jättis mingil hetkel mulje, et olen sattunud kirikusse Pussy Rioti taolisele kontserdile. Maske polnud, aga vägivalda ja ropendamist küll.
Mina annan oma soovituse õhtusele etendusele minemiseks. Antud projekt on piisavalt eripärane, et seda oma kohaloluga toetada. Seega, olge kohal!
Esimese x minuti pärast tekkis küsimus "miks mina siin olen". Pool pimedas toimus midagi, millest aru ei saanud. Lava tassiti sümfoonilise muusika saatel erinevat träni täis, selleks, et see üsna varsti lumelabidatega nurka pühkida. Killuke siit, ja teine sealt, ühtset tervikut ilma tõlgi abita ei leia.
Aga ind, millega näitlejad oma osasid mängivad on suurepärane. Ning kui nad oma lauluhääled lahti löövad, siis on publik võlutud. Väga palju helitaustast tegid näitlejad ise. Soome-ugrilikud mitmehäälsed laulud ja hard rock olid väga hästi esitatud. Mis sest, et viimase stiili müra mulle eriti peale ei lähe. Ja ka tantsunumbrid olid nauditavad. Täisauna tants oli eriti effektne, kuigi läks liialt vägivaldseks.
Lavakujundus oli minimalistlik. Ülalt alla rippuvad palvehelmed või jõulupuu kaunistused määratlesid ära veidi pühaliku ruumi, millele veidi lisavalgust andest sai kontserdilava. Rekvisiite oli natuke liialt palju, nende rohkus hakkas mingil hetkel segama, eriti kuna nad kuhjati ühte kohta kokku. Visuaal jättis mingil hetkel mulje, et olen sattunud kirikusse Pussy Rioti taolisele kontserdile. Maske polnud, aga vägivalda ja ropendamist küll.
Mina annan oma soovituse õhtusele etendusele minemiseks. Antud projekt on piisavalt eripärane, et seda oma kohaloluga toetada. Seega, olge kohal!
Märkused: PS! Lapsed jätke siiski koju
Endla - Vaikus - (Sadamateater, 02.09.2014) **** Autor(id): Esko Salervo
Žaanr: draama
Näitlejad: Kaili Viidas, Ireen Kennik, Lii Tedre, Sten Karpov, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Andres Noormets, Bert Raudsep
Tutvustus: See on lugu noorte inimeste kujunemisest, küpsemisest. Tegevus
kulgeb ajas,
mis mõned noormehed ja neiud välise olukorra tõttu justkui ühte ruumi kinni
paneb ja nende omavahelised suhted äärmuslikuks pingestab. Sõprus, armastus,
viha, elujanu, ausus, ahnus, reetlikkus pole seal enam lihtsalt sõnad, vaid
neile tekib konkreetne ja kordumatu sisu. Tavalisest elust saab thriller,
romantiline draama ja põnevik ühekorraga.
Kuna loo keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted, siis võiks see toimuda ka mõnes teises ajas ja kohas. Ja võibolla juba toimubki - näiteks täna ja sinuga.
Esko Salervo käsikiri pälvis 2012. aastal Soome parima stsenaariumi eest antava Sylvi auhinna.
Kuna loo keskmes ei ole sõda ega ajalugu, vaid väikese inimgrupi hingeline seisund ja suhted, siis võiks see toimuda ka mõnes teises ajas ja kohas. Ja võibolla juba toimubki - näiteks täna ja sinuga.
Esko Salervo käsikiri pälvis 2012. aastal Soome parima stsenaariumi eest antava Sylvi auhinna.
Hinnang: Tõesti omapärane sõjadraama. Ei ole kangelasi, kes vaenlase
paljakäsi kahjutuks teevad või kuulipildureid, kes pidemete viisi millegile
pihta saades täristavad. Isegi pealetunge ei ole. Aga sõda on olemas kõigi
oma koledustega: pommituslennukid ja surnud sõdurid.
Aga sõja asemel on tähelepanu keskpunkti paigutatud hoopis inimene koos kõigi oma pahede, heade ja rutiinidega. On nii armastust, petmist, omakasupüüdlikust, kui ka halastust ning tröötsi. Vajadus surnuid pidevalt küdeva ahju ääres sulata tundub ilukirjanduslik liialdus, mis aitab inimeste eripalgelist loomust võimendada.
Lavameister on näinud päris palju vaeva, et kogu saal täita kirikus toimiva surnukuuriga. Näitlejatele on ehitatud koridor ümber publiku. Samas on see ka antud lavastuse puudus, sest saalis on väga vähe kohti, kus kogu tegevuspaik kõigi detailidega näha on. Midagi kippus ikka varju jääma.
Etenduse tempo oli just täpselt paras, et teksti jälgida ja sõja õudustesse sisse elada ning vaikselt jõuda pealkirjas viidatud vaikusesse. Hea, et teater polnud läinud kommertsliku teed jagades tegevuse kunstliku vaheajaga.
Eriti hästi joonistus etenduses välja see, kuidas väikeste valede ja tõe moonutamistega suudavad sullerid muuta kaasinimeste suhtumist igati korraliku inimesse. Ning kui keeruliseks kujuneb hiljem oma nime puhtaks pesemine. Isegi nii kaugele, et sulleri surm jääb aLandatud inimese südametunnistusele. Miks jääme tihti kinni oma esmamuljesse inimestest ning ei näe läbi nende tegeliku loomust?
Vaikus, kui kohaloleku kunst? Kuigi laval käis vaid üks sõdurisinelis näitleja maalis helikujundus pildi, et üsna lähedal on neid veel ja veel. Kujutuspildid surnute rääkimisest mõjutasid elavaid laval vägagi jõuliselt.
Aga sõja asemel on tähelepanu keskpunkti paigutatud hoopis inimene koos kõigi oma pahede, heade ja rutiinidega. On nii armastust, petmist, omakasupüüdlikust, kui ka halastust ning tröötsi. Vajadus surnuid pidevalt küdeva ahju ääres sulata tundub ilukirjanduslik liialdus, mis aitab inimeste eripalgelist loomust võimendada.
Lavameister on näinud päris palju vaeva, et kogu saal täita kirikus toimiva surnukuuriga. Näitlejatele on ehitatud koridor ümber publiku. Samas on see ka antud lavastuse puudus, sest saalis on väga vähe kohti, kus kogu tegevuspaik kõigi detailidega näha on. Midagi kippus ikka varju jääma.
Etenduse tempo oli just täpselt paras, et teksti jälgida ja sõja õudustesse sisse elada ning vaikselt jõuda pealkirjas viidatud vaikusesse. Hea, et teater polnud läinud kommertsliku teed jagades tegevuse kunstliku vaheajaga.
Eriti hästi joonistus etenduses välja see, kuidas väikeste valede ja tõe moonutamistega suudavad sullerid muuta kaasinimeste suhtumist igati korraliku inimesse. Ning kui keeruliseks kujuneb hiljem oma nime puhtaks pesemine. Isegi nii kaugele, et sulleri surm jääb aLandatud inimese südametunnistusele. Miks jääme tihti kinni oma esmamuljesse inimestest ning ei näe läbi nende tegeliku loomust?
Vaikus, kui kohaloleku kunst? Kuigi laval käis vaid üks sõdurisinelis näitleja maalis helikujundus pildi, et üsna lähedal on neid veel ja veel. Kujutuspildid surnute rääkimisest mõjutasid elavaid laval vägagi jõuliselt.
Vene Teater - Õnn kaasa! - (Kammivabriku klubi, 02.09.2014) **** Autor(id): Viktor Rozov
Žaanr: draama
Näitlejad: Sergei Tšerkassov, Jelena Tarassenko, Dmitri Kosjakov, Alina Karmazina, Juri Žilin, German Klaad, Vjatšeslav Leontjev, Karina Šmerling, Martin Zinevitš
Tutvustus: Rohkem kui poole sajandi eest kirja pandud Viktor Rozovi näidendi
„Õnn kaasa“ lavastas Vene Teatri noor lavastaja Ivan Strelkin. Tema jaoks on
50-ndate lõpu ja 60-ndate alguse „sula“ piisavalt kauge ajalooline minevik,
et käsitleda seda 25-aastaselt kunstilise võtte, mitte reaalse
retrospektiivi võtmes.
„Näidendi ajastu on minu jaoks pigem tõuge fantaasialennuks, see on kest, mis ümbritseb tänapäevaseid mõtteid. Shakespeare’i lavastamisel ei mõtle keegi ajaloolise reaalsuse peale (ja ka Shakespeare ise, nagu teada, kirjutas ajastutest, millest ta midagi ei teadnud), aga laval liigub ikkagi „kuningas“ Lear ja nii edasi. Nõukogude näitekirjandus on minu jaoks kõigest teatud märgisüsteem, teatud teatrireaalsus, mille kattevarjus me jutustame meile tuttavaid lugusid. Muidugi on mitmed etenduse stseenid lahendatud 60-ndate aastate stiilis – kostüümid, osaliselt muusikaline kujundus. Aga ma vaatan, tahan ma seda või ei taha, seda ajastut väljastpoolt, pealekauba võimaluste piires erapooletult. Minu jaoks tähistab see maailma, mille raames jutustatakse asjadest, mis mulle korda lähevad.“
Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu, sest tal pole toetuda millelegi peale õpetaja sõnade ja enda praktikas järgi proovimata häguste aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla pimedusega löödud. Kui lapsed kasvavad suureks, tahavad nad minna oma rada, neile tundub, et õpetajate juhtimisel ei jõua nad kuhugi…
Ivan Strelkini lavastuseskiisi «Õnn kaasa!» esitleti publikule esimest korda Marat Gatsalovi juhitud laboratooriumi «Töötuba Begovajal» nr 7 raames, mis toimus 2012. aasta septembris Moskva teatris «Dramaturgia ja režissuuri keskus» Moskva Kultuuriameti ja Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi toel. Viktor Rozovi loomingule pühendatud «Töötoa» tulemuste põhjal soovitas projekti ekspertnõukogu eskiisist teha lavastus; laboratooriumi juhataja ja Eesti Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov tegi eskiisi autoritele ettepaneku, et esietendus toimuks Tallinnas.
„Näidendi ajastu on minu jaoks pigem tõuge fantaasialennuks, see on kest, mis ümbritseb tänapäevaseid mõtteid. Shakespeare’i lavastamisel ei mõtle keegi ajaloolise reaalsuse peale (ja ka Shakespeare ise, nagu teada, kirjutas ajastutest, millest ta midagi ei teadnud), aga laval liigub ikkagi „kuningas“ Lear ja nii edasi. Nõukogude näitekirjandus on minu jaoks kõigest teatud märgisüsteem, teatud teatrireaalsus, mille kattevarjus me jutustame meile tuttavaid lugusid. Muidugi on mitmed etenduse stseenid lahendatud 60-ndate aastate stiilis – kostüümid, osaliselt muusikaline kujundus. Aga ma vaatan, tahan ma seda või ei taha, seda ajastut väljastpoolt, pealekauba võimaluste piires erapooletult. Minu jaoks tähistab see maailma, mille raames jutustatakse asjadest, mis mulle korda lähevad.“
Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed. Õpilane on alati kaitsetu, sest tal pole toetuda millelegi peale õpetaja sõnade ja enda praktikas järgi proovimata häguste aimduste. Aga õpetajad on samuti inimesed, ka nemad eksivad ja võivad olla pimedusega löödud. Kui lapsed kasvavad suureks, tahavad nad minna oma rada, neile tundub, et õpetajate juhtimisel ei jõua nad kuhugi…
Ivan Strelkini lavastuseskiisi «Õnn kaasa!» esitleti publikule esimest korda Marat Gatsalovi juhitud laboratooriumi «Töötuba Begovajal» nr 7 raames, mis toimus 2012. aasta septembris Moskva teatris «Dramaturgia ja režissuuri keskus» Moskva Kultuuriameti ja Venemaa Föderatsiooni Kultuuriministeeriumi toel. Viktor Rozovi loomingule pühendatud «Töötoa» tulemuste põhjal soovitas projekti ekspertnõukogu eskiisist teha lavastus; laboratooriumi juhataja ja Eesti Vene Teatri kunstiline juht Marat Gatsalov tegi eskiisi autoritele ettepaneku, et esietendus toimuks Tallinnas.
Hinnang: Teine etendus kammivabrikus. Seekord oli lavaga ruum tehtud väga
väikeseks. Aga siiski sobis etendus sellesse omapärasesse saali väga hästi.
Eks ole omamoodi märgiline, et ühte kujunduse põhielementi - kilet
toodetakse just kammivabruiku vahetus läheduses.
Kile kasutamine andis etendusele sisuliselt väga palju varjundeid juurde, aga samas lisas ka mõningaid probleeme tema jälgimisel. Noorte diktsioon kippus kile taha peitu jääma ning vahepeal läks tegevuspaik uduseks. Projektorist kuvatud tekstid jäid kilel üllatavalt hästi loetavaks. Tõsi minu jaoks vaheldusid need veidi kiiresti - ei jõudnud loetut läbi mõelda. Aga tükk on mõeldud eelkõige vene publikule ja neile sobis kiirus suurepäraselt.
Kui hea on hea ja kui halb on halb - need on igivanad küsimused. Vanemad kipuvad tihti minema oma hea soovimisega liialt kaugele ja lastes tekitama trotsi ning vastumeelsuse. Liialt tihti ei näe me, mida õpilane tegelikult oskab ning mis teda huvitab. Kipume oma unelmaid ja tahtmist neile peale suruma. Eriti karmiks läheb asi siis, kui vanem ise on õpetaja. Lisaks kõigele muule lasub selliste lapsevanemate õlule ühiskondlik surve "õpetaja laps ei saa olla rumal". Nii kaob reaalsuse taju ning arendava tegevuase asemel saab laste osaks lõputu igavlemine ja tuuopimine.
Eriti õpetlik oleks sellise tüki nägemine 20..25 aastastele vanematele. Kahjuks ei saa nad tõenäoliselt paljust enam aru, sest 50 aastat tagasi kujutatud nõukogude ühiskonna veidrustest on neid kaugemale hoitud. See sama vanemate tahe oma lastele paremat tuleviku kindlustada. Praegused kooliealised lapsed võivad antud tükist välja lugeda aga hoopis midagi muud - nagu mässumeelsus ja õppimise vastu võitlemine ongi OK.
Õnn kaasa nii vanematele kui lastele!
Kile kasutamine andis etendusele sisuliselt väga palju varjundeid juurde, aga samas lisas ka mõningaid probleeme tema jälgimisel. Noorte diktsioon kippus kile taha peitu jääma ning vahepeal läks tegevuspaik uduseks. Projektorist kuvatud tekstid jäid kilel üllatavalt hästi loetavaks. Tõsi minu jaoks vaheldusid need veidi kiiresti - ei jõudnud loetut läbi mõelda. Aga tükk on mõeldud eelkõige vene publikule ja neile sobis kiirus suurepäraselt.
Kui hea on hea ja kui halb on halb - need on igivanad küsimused. Vanemad kipuvad tihti minema oma hea soovimisega liialt kaugele ja lastes tekitama trotsi ning vastumeelsuse. Liialt tihti ei näe me, mida õpilane tegelikult oskab ning mis teda huvitab. Kipume oma unelmaid ja tahtmist neile peale suruma. Eriti karmiks läheb asi siis, kui vanem ise on õpetaja. Lisaks kõigele muule lasub selliste lapsevanemate õlule ühiskondlik surve "õpetaja laps ei saa olla rumal". Nii kaob reaalsuse taju ning arendava tegevuase asemel saab laste osaks lõputu igavlemine ja tuuopimine.
Eriti õpetlik oleks sellise tüki nägemine 20..25 aastastele vanematele. Kahjuks ei saa nad tõenäoliselt paljust enam aru, sest 50 aastat tagasi kujutatud nõukogude ühiskonna veidrustest on neid kaugemale hoitud. See sama vanemate tahe oma lastele paremat tuleviku kindlustada. Praegused kooliealised lapsed võivad antud tükist välja lugeda aga hoopis midagi muud - nagu mässumeelsus ja õppimise vastu võitlemine ongi OK.
Õnn kaasa nii vanematele kui lastele!
Teatrirühmitus Frank - Merimees - (Tartu Genialistide Klubi, 01.09.2014) **** Autor(id): Fernando Pessoa
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port, Katri Pekri, Tarmo Song
Tutvustus: Teatrirühmituse Frank „Merimees” on lavastus-katsetus, mis
vaatleb poeetilise teatri laadis neid kaht päeva, mil Fernando Pessoa
kirjutas oma näitemängu „Merimees”. Kuidas kuulas, kuidas mõjutas kirjanik
omaloodud kujusid ning kuidas kuulasid ja mõjutasid kujud kirjanikku ennast
– neile küsimustele oleme rajanud oma lavamaailma.
Lavastus „Merimees” keskendub esmajoones tegelaste siseelule ning hinges maalitavatele kujutluspiltidele – selle teenistuses on nii näitlejate mäng, lavastuse visuaalne külg kui ka helilooja käe all kohapeal sündivad muusikalised fragmendid.
Lavastusega kutsume vaatajaid pöörduma suure luuletaja ja filosoofi Fernando Pessoa loomingu ja tema ainukese näitemängu poole, et vaadata hetkeks ka oma elu ja tegemisi seal esitatud küsimuste valguses ning anda neile küsimustele kujutlusmaailmade loomise ja reaalsuses elamise vahekorra kohta iseoma vastused.
Lavastus „Merimees” keskendub esmajoones tegelaste siseelule ning hinges maalitavatele kujutluspiltidele – selle teenistuses on nii näitlejate mäng, lavastuse visuaalne külg kui ka helilooja käe all kohapeal sündivad muusikalised fragmendid.
Lavastusega kutsume vaatajaid pöörduma suure luuletaja ja filosoofi Fernando Pessoa loomingu ja tema ainukese näitemängu poole, et vaadata hetkeks ka oma elu ja tegemisi seal esitatud küsimuste valguses ning anda neile küsimustele kujutlusmaailmade loomise ja reaalsuses elamise vahekorra kohta iseoma vastused.
Hinnang: Loomepalavik on vahest päris painav ja närvesööv. Tekkivad mingid
väiksed fragmendid ja tundmused, aga kunstiteose valmimiseni on pikk tee
minna. Sellist unenägude ja unistuste piirimail balantseerimisega sai
teatrirühmistus hästi hakkama.
Antud lavastuse kõige suurem trump oli muusikakujundusega harmoneeruv valguskujundus. Üle tüki aja jälle üks julgustükk, mängida suht pimedas ruumis vaid valge valgusega ning tavapärastele teatrivalgustitele vastukaaluks kasutada lihtsaid E27 hõõglampe. Just see, kui palju erinevaid valguspilte suudeti nende hõõglampidega mängides luua, andis tekstiliselt lünklikule esitusele sügavuse ning meeleolu. Võib-olla isegi veidi liialt sünge meeleolu, kuigi juttu oli pidevalt uue päeva algusest ja valgust tuli samm-sammult juurde.
Lavastuses kasutatud helid ajasid aegajalt külmavärinad ihule, samas toetas hästi näitlejate liikumist ning valguskunstniku tegevust.
Kirjameest mänginud Tarmo Song kasutas kohati väga huvitavat diktsiooni ja rõhuasetusi. Kuigi esitatud tekst oli proosa, tekkis vahepeal luule deklareerimise tunne. Seega sobib antud tükk kategooriasse "Teatro Poetico" hästi.
Antud lavastuse kõige suurem trump oli muusikakujundusega harmoneeruv valguskujundus. Üle tüki aja jälle üks julgustükk, mängida suht pimedas ruumis vaid valge valgusega ning tavapärastele teatrivalgustitele vastukaaluks kasutada lihtsaid E27 hõõglampe. Just see, kui palju erinevaid valguspilte suudeti nende hõõglampidega mängides luua, andis tekstiliselt lünklikule esitusele sügavuse ning meeleolu. Võib-olla isegi veidi liialt sünge meeleolu, kuigi juttu oli pidevalt uue päeva algusest ja valgust tuli samm-sammult juurde.
Lavastuses kasutatud helid ajasid aegajalt külmavärinad ihule, samas toetas hästi näitlejate liikumist ning valguskunstniku tegevust.
Kirjameest mänginud Tarmo Song kasutas kohati väga huvitavat diktsiooni ja rõhuasetusi. Kuigi esitatud tekst oli proosa, tekkis vahepeal luule deklareerimise tunne. Seega sobib antud tükk kategooriasse "Teatro Poetico" hästi.
Tartu Uus Teater - Illusioonid - (Tartu Uus Teater, 31.03.2014) ***** Autor(id): Ivan Võrõpajev
Žaanr: eksperimentaaletendus
Näitlejad: Kristel Leemend, Katrin Pärn, Mart Aas, Siim Angerpikk
Tutvustus: Vene Teatri ja Tartu Uue Teatri koostööprojekt
Alguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju “ammu selge olema”. Aga ootamatult selgus, et ei ole.
Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt. Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel kui vaatajatel. Alguses mängisime seda salaja, Tallinnas, – peaaegu nii, et ise ka ei teadnud. Nüüd tuleme teadlikult põranda alt välja – alguses Tartus, õhtul. Ja siis – et illusioon oleks täielik – Tartus, öösel. Ja siis jälle Tallinnas.
/… “Peab ju olema mingigi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses!”…/
Alguses oli Ivan Võrõpajevi raputav tekst. Armastusest. Mis peaks ju “ammu selge olema”. Aga ootamatult selgus, et ei ole.
Lavastaja Pavel Zobnin lendas meieni 10 000 kilomeetri kauguselt. Et garanteerida klemmi kokkuminek ja siis jälle lahtiminek – nii esitajatel kui vaatajatel. Alguses mängisime seda salaja, Tallinnas, – peaaegu nii, et ise ka ei teadnud. Nüüd tuleme teadlikult põranda alt välja – alguses Tartus, õhtul. Ja siis – et illusioon oleks täielik – Tartus, öösel. Ja siis jälle Tallinnas.
/… “Peab ju olema mingigi järjekindlus selles tohutus muutuvas kosmoses!”…/
Hinnang: Illusioonid algavad juba kakskeelset plakatit lugedes. Jääb mulje,
et laval hakkab käima kaks erinevat etendust kaheksa näitlejaga - üks vene,
teine eesti keeles ning, et mõlemad versioonid tõlgitakse. Tõsi
tähelepanelikum teatrikülastaja leiab Uue teatri kodulehelt märkuse, et
Tartus mängitakse vaid eesti keelses. Seega neile, kes lootsid osa saada
vene temperamendist tuleb pettuda.
Järgmine illusioon paljastab oma pale, kui täpselt etenduse alguses teatatakse, et lavastus ei etendugi Uue teatri tavapärasel laval, vaid et tuleb jalutada uude mängupaika. Illusiooni kordaminekule aitavad kaasa väga maitsvad ja teatrile tavapäratult suured koogid ning suur tee valik.
Ja siis selgub, et uues mängupaigas lava ei olegi. Tõusvad pingiread algavad kohe seina äärest. Viis pingirida, üks lühter, kõlar ja paar prožektorit täidavad kogu ruumi (loe selle osa ruumist, mis publiku ja näitlejate jaoks kardinaga on antud näitemänguks eraldatud).
Sissejuhatav muusika vaikib, publiku valgus kustub, aga eesriiet ei tõuse. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et eesriiet ei olegi. Publiku seas avaneb sülearvuti kaas ja 21 leheküljelise .pdf faili taustavalguse saatel loetakse ikka mitu lehekülge teksti ette. Ka see illusioon, et näitlejatel on tekst alati peas saab kiirelt purustatud. Kuigi valgust on ülimalt vähe tunneb kogu 30 pealine publik ennast keset kummutusliku lugu just nagu oleks ise lavale astunud. Tasapidi lisanduvad valgustusse veel kolm sülearvutit ja siis ka lakke suunatud prožektorivalgus, mis süvendab laval olemise tunnet.
Dialoogi ei ole, kosüümi ega dekoratsioone ka mitte, helikujunudses vaid vaikselt tiksuvad kellad, butafooriks vaid sülearvutid, veepudelid ja kõhatabletid. Monoloogid vahelduvad, tekts on nii pingeline, et paneb kuulama. Ja siis pidevalt peas tekkiv tunne, et Sina ise oled vaikse pealtkuulajana oluline osaline. Täitsa eriline tunne. See on illusioon, mille saladust ma reetma ei hakka - kui olete teatrimaagiaks valmis, siis leiate selle etenduse kindlasti üles.
Eriti hea deklameerimisoskusega paistis silma Mart Aas. Kui etendus lavastada monotükina, siis veaks ta selle kindlasti välja. Tõsi nelja näitleja kasutamine aitas tekstile anda rohkem varjundit.
Järgmine illusioon paljastab oma pale, kui täpselt etenduse alguses teatatakse, et lavastus ei etendugi Uue teatri tavapärasel laval, vaid et tuleb jalutada uude mängupaika. Illusiooni kordaminekule aitavad kaasa väga maitsvad ja teatrile tavapäratult suured koogid ning suur tee valik.
Ja siis selgub, et uues mängupaigas lava ei olegi. Tõusvad pingiread algavad kohe seina äärest. Viis pingirida, üks lühter, kõlar ja paar prožektorit täidavad kogu ruumi (loe selle osa ruumist, mis publiku ja näitlejate jaoks kardinaga on antud näitemänguks eraldatud).
Sissejuhatav muusika vaikib, publiku valgus kustub, aga eesriiet ei tõuse. Seda lihtsalt sellel põhjusel, et eesriiet ei olegi. Publiku seas avaneb sülearvuti kaas ja 21 leheküljelise .pdf faili taustavalguse saatel loetakse ikka mitu lehekülge teksti ette. Ka see illusioon, et näitlejatel on tekst alati peas saab kiirelt purustatud. Kuigi valgust on ülimalt vähe tunneb kogu 30 pealine publik ennast keset kummutusliku lugu just nagu oleks ise lavale astunud. Tasapidi lisanduvad valgustusse veel kolm sülearvutit ja siis ka lakke suunatud prožektorivalgus, mis süvendab laval olemise tunnet.
Dialoogi ei ole, kosüümi ega dekoratsioone ka mitte, helikujunudses vaid vaikselt tiksuvad kellad, butafooriks vaid sülearvutid, veepudelid ja kõhatabletid. Monoloogid vahelduvad, tekts on nii pingeline, et paneb kuulama. Ja siis pidevalt peas tekkiv tunne, et Sina ise oled vaikse pealtkuulajana oluline osaline. Täitsa eriline tunne. See on illusioon, mille saladust ma reetma ei hakka - kui olete teatrimaagiaks valmis, siis leiate selle etenduse kindlasti üles.
Eriti hea deklameerimisoskusega paistis silma Mart Aas. Kui etendus lavastada monotükina, siis veaks ta selle kindlasti välja. Tõsi nelja näitleja kasutamine aitas tekstile anda rohkem varjundit.
Märkused: Esietendus. Etendusele tulles riietu mugavalt (et saaksid 90
minutit ühe koha peal istuda) punasesse või musta. Lühikeste pauside tarvis
ei ole üldse halb mõte kaasa võtta väike veepudel.
- Kohaloleku kunst, - Teatro Poetico, - Stoppard Eestis, - lisaprogramm.