Draama 2013 Urmase silmade läbi

Olen mitmel korral kuulnud tuttavaid ütlemas: "Seda tükki ma küll vaatama ei lähe, sest seda mängitakse selles jõledas kohas". Mina olen vaadanud etendusi väga paljudes mängupaikades ja võin kindlalt kinnitada, et mängukoht võib tükile küll väga palju juurde anda, aga pelgalt mängupaik ei määra ära tüki headust.

• London Phoenix Theatre - väga kena teatrimaja, iga päev mängitakse ühte ja sama tükki. Dekoratsioonid, heli, valgus ja liikumised on viimseni välja lihvitud. Ometi kirjutan nende Verevendade taha vaid neli tärni. Ees on mälestuspilt, kuidas samale tükile puhuti elu siisse hoopis väiksemal ja vähem glamuursemal Vanemuise laval. Kümned tuhanded inimesed, kes pole Vanemuisest kuulnudki on pidanud rahulduma West Endi versiooniga.
• Olen oma blogis subjektiivselt andnud maksimumpunktid kahekümnele (273-st) etendusele (Vanemuise väike maja 4, Genialistide Klubi 3, Vanemuise suur maja 3, Tiigi seltismaja 2, Sadamateater 2. Ühe korraga on esindatud The Criterion Theatre (London), Värska vabaõhulava, Kohvik Shakespeare, Üliõpilasmaja, Jakobi tänava võimla, Linnateatri taevalava). Kui paljudes neist kohtadest käib tavavaataja?
• Ekstreemsetes oludes tulevad välja näitlejate tegelikud oskused. Emajõe Suveteatri etendus Lolla Laulupeomuuseumis sai minult küll vaid neli tärni viiest, aga kui sama etendus oleks toimunud kuskil siseruumis tõenäoliselt oleksin piirdunud kahe tärniga. Ühe tärni sai etendust toetav koht ja teise paduvihma trotsides mööda katuseid ronivad noored näitlejad.
• Tee mis tahad, vabas õhus toimuvatel etendustel on hoopis teine maik. Eriti kui ilm soosib ja publik end väärikalt üleval peab. Tehniliselt on tegemist väga keerulise ettevõtmisega, aga vaev atsub end enamasti vaatajate silmade läbi ära (majanduslikult ei pruugi see muidugi nii olla). Üks omapärasemaid kogemusi oli Oklahoma Turku suveteatris, kus tegevuse arenedes pöörati publikut. Seda on tehtud ka siseruumides, aga esimene kord jääb ikka kõige eredamalt meelde. Samas ei tohiks etenduse õue viimisest saada omaette eesmärk (publiku, kes tavaliselt teatris ei käi püüdmine). Üks halvemaid näiteid selelst on Endla "Säärane soolikas" eelmise sajandi lõpus. Vabaõhulaval etendatu oli originaali kõrval hall vari. Täielik haltuura.

Näite tooks hoopis filmimaailmast 2002 vändati USAs märuli sugemetega komöödiafilm I Spy. Üks paljudest keskpärastest spioonifilmidest, aga esimest korda vaadates jälgisin seda huviga. Ei mitte seepärast, et selles osales Eddie Murphy, vaid seepärast, et tegevus toimus Budapestis - linnas kus olin üsna hiljuti ringi jalutanud. Enesele ootamatult tekkisid seosed, mida tõenäoliselt filmi tegijad ei arvestanud. Ka teatrietendusel on hoopis teine maik, kui tegevuspaik ja aegruum on mingite mälestustega seotud. Üks mu sõber on käinud vähemalt viiel erineval muusikali Buddy Holly etendusel, kuna se räägib tema koolipõlvest ja lapsepõlvemaast. Eriti kiitis ta ühte Londoni etendust, kuna sealses lavakujunduses olevat kõik olnud kõik nii ajastutruu. Isegi Broadwayl olevat kasutatud elemente, mis tulid kasutusele hiljem. Ajastutruuduse järgimine on väga libedale jääle minek. Ikka leidub mõni võhik, kes selelst aru ei saa. Tihti on just tegevuspaiga või -aja muutmine see, mis teeb tüki huvitavaks. Üheks selliseks näiteks võin juba enne tänavuse festivali avatseremooniat tuua Linnateatri Hamleti. Jah, ma norin oma arvustuses selle üle, aga just kohaga mängimine teeb antud etenduse eriliseks.

Etenduse dekoratsioon ja sisu võib olla väga minimalistlik. Aga alateadvuses loovad heli ja valgus lisaseoseid oma maailma. See võib sisu toetada või mitte, aga avardab ruumi oluliselt. On üks etendus, mille sisust ma ei mäleta suurt midagi, aga millest on meeles laelampide värvilised varjud seinal. See oli selle etenduse sõnades kirjeldamatu ruum minu jaoks. Kas keegi teine ka sellesse ruumi eksis, on teatrimaagia.

Sõna on võimas relv. Dekoratsioonid ja valguskujunduse võib nurka visata, aga ikka on andekas autor võimeline sõna abil looma sellise üüratu ruumi, mille detailide rohkus jääb kauaks ajaks kummitama. Selelks, et sõna suudaks ruumi tekitada peab ta olema arusaadav. See on ka põhjus, miks ooper minu lemmikute hulka ei kuulu. Kõõritamise taha kaob sõna võim ära. Tõsi, teised kirjeldatud teatrikeele vahendid mingi ruumi ikka tekitavad. Aga tekkiv ruum on liigset müra täis ning pelaetab seetõttu kaugemale. Olgu kirjelduste järgi ooperimajad kõige hiilgavamad teatriehitised, enamasti naudin neid vaid kui arhitektuuri saavutusi ja etenduse ajal käin neist suure kaarega mööda.

See on ruum, milles ma kõige vähem orienteerun. Tihti on huvitav jälgida tantsijate sünkroonsust ja koreograafia sümmeetrilisust, aga enamasti kasutaks võimalusel puldil edasikerimise nuppu. Mingil hetkel tekkib igavustunne, kuna jään toppama liigutuste väiksemasse maailma ja ei näe suuremat ruumi selle ümber. See ei tähenda muidugi, et seda olemas ei ole. Aidake seda mul näha!