Draama 2011 Urmase silmade läbi

Nüüd siis minu jaoks kolmas DRAAMA teatrifestival Tartus. Olin juba aasta tagasi kindel, et septembris tuleb üks nädal teatrile pühendada. Eelmisest aastast õppust võttes tuhnisin draama.ee peidetud eesriide taga juba juunis, et välja peilida piletite müügiletuleku aeg. Aga ega sellest väga palju kasu ei olnud - 6 tundi pärast ametliku piletimüügi algust olid mitmed etendused välja müüdud.

Reklaam. Kas reklaami oli piisavalt? Ju ikka oli kuna mängukohad olid puupüsti täis. Eks kaasa aitas muidugi ka see, et mängiti väikestes saalides. Punaste plakatite mõju oli tõenäoliselt väike, kuna selleks ajaks, kui need välja ilmusid olid piletid juba otsas. Tuttavate väitel kuulsid nad festivalist kas vikerraadiost või said nad info aasta tagasi eelmise festivali päevilt. Kuniks punast mööblit linnaruumis ei olnud jalutati punastest posteritest peatumata mööda.

Veebileht. On näha tõsist sisu ja vormi konflikti. Ühelt pool tahetakse väga kasutada teatripärast kujundust ja atribuutikat. Punane allalastud eesriie, mille taga on peidus viited on ju tehniliselt vinge trikk (lihtne nagu enamus mustkunsti trikke). Samas peletab see paljud kaugemale - kas ei ole mitte sinna eesriide taha peidetud ka mõni uss või Trooja hobune. Žongleerimine domeenide draama.ee, festival.ee ja etfestival.wordpress.com vahel läheb ka mingil hetkel tüütuks. Ingliskeelsest variandist oli veel nädal kaks nädalat enne festivali algust näha, et programmeerija ei olnud viitsinud vaeva näha elementaarsete kontrollide kirjutamiseks ja/või sisu haldajad ei olnud viitsinud andmeid sisestada, et programmeerija lohakust siluda.
Tõsiselt kahju on sellest, et 2010. festivali korralik veebipõhine ülevaade asenadti järelkogumikuga. Jällegi tehniliselt omapäeane leid, kuid konkreetse info kättesaamine on tehtud keeruliseks. Vorm tappis sisu.
Mingil hetkel toodi välja, milliste etenduste piletid on välja müüdud. Aga seda, millistele etendustele on veel pileteid, ei ole. Tõsi piletilevi.ee vahendusel oli ümber nurga mingit aimdust saada. Uudiste all aegajalt oli ka hõikeid aga enamasti jõudsid need (vähemalt minu jaoks) hilinemisega.

Prorammist. Kahjuks pean tõdema, et erinevalt eelmistest Draama nädalst ei leidnud ma seekord pärlit, mis oleks eriliselt raputanud. Olin "Peeter Volkonski viimase suudlsue" (minu jaoks ongi pigem tegu Draama 2010 etendusega, kuna ta oli seal kavas) varem ära näinud ning viimase nelja päeva jooksul kuues etenduses selelle vastast ei leidnud. Ei on näha, et kõik on etenduste nimel vaeva näinud, kuid lihtsalt ei läinud kokku minu ootuste ja lootustega. Huvitav on lugeda teisi arvustejaid. Kui risti vastukäivad need on. See on festivali üks kordaminemise märk.

Kõigele vaatamata lootus jääb, et ka järgmistel aastatel leidub korraldajatel jaksu ja tahtmist erinevaid etendusi Tartusse tuua. Ning ehk on läheb Anu Lambi maitse minu omaga paremini kokku kui Priit Rauaga.

Viited

Muljed etendustelt

Rakvere Teater - Tuulte pöörises - (Tartu Genialistide Klubi, 09.09.2011) ****

Autor(id): August Kitzberg

Žaanr: draama

Näitlejad: Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask, Toomas Suuman

Tutvustus: Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 105 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri.

Nüüd tuleb see taas. Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Oma lavastajakäekirja kohta ütleb Noormets: "Ma ei tegele teadliku uue otsimisega. Eriti teatris. See on kuidagi liiga konkreetne ja igav. Mõnikord otsin pilte, mõnikord lugusid – nende algusi ja lõppe ja ristumispunkte, mõnikord helisid. Saan aru, et selline jutt on absoluutselt abstraktne ning niisuguse sisuseletustega projekte ükski terve mõistusega haldur ei rahastaks,, aga mulle meeldib. Mul on õnne olnud lugude sündimise maailmas elada ja töötada – ausalt öeldes ma eriti mujal olnud polegi – ning see on kuidagi loomulikuks vormiks muutunud. Võib-olla pärisosaks. Asja tuum on vist pidevas kohalolekus. Selles, mille kohta öeldakse, et siin ja praegu, ja mis ei kõla küll väga adekvaatselt ja usaldusväärselt. Tunnen luksust olla mittefikseeritud, määratlematu ja olla seeläbi vastupanuvõimeline. Nii saab asju vaadata sellistena, nagu nad on. Vähemalt on lootust." (Eesti Päevaleht, 11.12.2010)

Hinnang: Osaliselt koolipõlvest tuttav tekst. Ilustamata armukolmnurk, mida varjutavad erinevate meeste püüdlused enda ideaali poole. Olgu selleks siis sulase püüdlusele tagasi saada vanemate talukoht või peremehe püüd maailma parandada. Naisele lisavad otustamisel isiklikele sümpaatiatele lisakoormust vanemate ootused.

Kuidas käituda siis kui unistused hakkavad käest ära minema? Matta end tegemiste sisse või alustada sõgedat võitlust. Lõppkokkuvõttes võivad hukatuslikuks saada mõlemad teed. Soosaare lillest jäid mõlemad mehed ilma.

Etenduses kasutati üsna pikalt kaja, mis kohati tundus põhjendatud kuid enamasti segas. Eriti seetõttu, et välismaalastest külaliste kõrvaklappidest lisandus veel ka ingliskeelne müra.

Omapärane tükk, kuna lavale oli küll püstitatud lava, aga üsna palju tegevust toimus selelst kõrval.

Von Krahli Teater - Idioodid - (TÜ võimla, 09.09.2011) ****

Autor(id): Juhan Ulfsak, Lars von Trier

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Katre Kaseleht, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Siim Sups, Ragne Veensalu, Kirsti Villard

Tutvustus: 1995. aastal teatas Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi manifest Dogma 95, et kino ei tohi väljendada midagi muud kui ideid ja mõtteid. Filmist tuleb eemaldada kõik teatraalne - kena interjöör, suunatud valgus ja haritud näitleja. Elu peab nähtavaks saama sellisena, nagu me seda tajume - idiootidena, külma ja tundetu päevase valgusspektri kiirtes, inetutes ja kurbades ruumides.

2010 palusid Juhan Ulfsak ja Anni Ojanen TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 8ndat lendu lõpetavatel näitlejatel korraks ennast kõrvalt vaadata. Vaadata sellise pilguga, nagu näeme seda meie, kes me esindame teatriskäiva statistilise eestlase statistilist punnsilma. Nad nägid arusaamatuid valikuid langetavat, ühiskondlikult ebaadekvaatset ja käsitlematule alusele rajatud enesehinnanguga inimpundart. Nad nägid kapitali mõttes karja "tühjasid hingesid", kes on endale ja teistele ohtlikud. Nad nägid näitlejaid kaasaegses Eestis - vabatahtlikke idioote. Sellest julmast valgustusest on saanud von Krahli tudengite remix von Trieri filmist "Idioodid" ning lavastajana debüteerib Juhan Ulfsak.

Hinnang: Enamus inimesi on kogu aeg mingis tegevuses samal ajal teisi jälgides. Ning kui keegi teeb midagi teisiti, antakse sellele hinnang. Sageli on selleks hukkamõist ning teiste idiootideks tembeldamine. Kaasa aitavad sellele kultuur ja tavad ning mittemõistmine. Suhtumise muutb kui saadakse aru, et inimesel ongi mingi vaimne puue. Aga see muutumine paneb kultuuri mõjul tihti ennast ühioskonnas ebamugavalt tundma.

Noored teatritudengid on jälginud ennast kõrvalt ja leidnud, et see, mis nad koolis teevad võib paljudele tunduda imeliku ja idiootsena. Selle asemel, et põldu rohida harjutatakse kehakeelt või kõnekunsti. Ning samas on olemas haiged inimesed, kes teevad sarnaseid asju. Konflikt tekkib selles, et ühele grupile tuntakse kaasa või mõnitakse neid, teisi peetakse tulevateks andekateks näitlejateks ja kiidetakse selle eest.

Tükis läheb mäng ja päriselu, teater ja film üksteisega läbisegi. Tegevus tundub kaootiline, aga igal liigutusel on tudengite, lavastaja ja tehniliste töötajate läbimõeldud mõte. Inventaari lõhkumist ma heaks ei kiida, aga pean häbiga tunnistama et minagi naersin selle üle.

Selge see, et antud tükk enamusele inimkonnale meeldida ei saa. Häbi, valehäbi ja iseenda läbielamised seavad tõkendeid. Aga samas tuleb tunnistada et ropendamist oli selles tükis oluliselt vähem, kui pealkiri oleks lubanud. Aitäh!

Eesti Draamateater - Õitseng - (Sadamateater, 08.09.2011) **

Autor(id): Ingomar Vihmar

Žaanr: draama

Näitlejad: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk

Tutvustus: Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul kuigi suur, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on liigutav ja sügav. Lavastus kulgeb pildikestena 1970ndatest aastatest. Tegelasteks on nooremas keskeas inimesed ja keskmes nende lähisuhted, milles on samaaegselt juba nii rutiini ja pettumust kui ka rahuldamata kirge, tunnete jõudu. Kurb põimub naljakaga. Vaikne ja hiiliv rahulolematus lahvatab ootamatu ägedusega. Sõnu ei tehta palju, vaikusel ja ütlematajätmisel on tähtis koht. Minimalistlikel rollidel on, aga allhoovused, mis tegelastest ometigi väga palju räägivad. Autorid on näidendi atmosfääri iseloomustuseks kirjutanud, et elu ise on müstilisem kui mistahes küsimus, mis eluteel ette võib tulla; armastus on ülevam kui mistahes vastus, mille endale välja võime mõelda.

Näidendi teksti täpsustati kogu prooviprotsessi jooksul. Proovides tegeldi vabastava hingamise ja lõdvestusharjutustega, näitleja vabastamisega teda laval kammitsevatest pingetest – see kõik oli tähtis, sest näidendiski tegeldakse inimese enesepildiga, sõnastamata ja teadvustamata igatsustega, omaenda eelarvamuste lõksust vabanemisega.

Üks osatäitjatest, näitlejanna Harriet Toompere kirjutab lavastuse kavalehel: "Olen hakanud teadvustama, et kui ma kuulan iseennast, oma keha, oma tundeid ja mitte vaid seda materdavat pininat peas, siis ma ei saa eksida mitte kunagi. Et maailm on turvaline, mul on piisavalt aega kõige jaoks, kui ma tean, mida ma tahan, kui ma oma tahtmised enda jaoks sõnastan. Oma tegelikud tahtmised. Ma võin võtta endale aega, ma võin eksida. Olen mõistnud, et saab usaldada. Olen õppinud, et unistustel on jõud. Olen õppinud tundma oma tundeid. Lubama tunda oma tundeid. Ma olen hoitud ja armastatud just sellisena nagu ma olen. Ja et minulgi on midagi anda, midagi pakkuda. Kasvõi ainult sellegagi, et olen lihtsalt olemas. Olen hakanud armastama vaikust sõnade vahel, hindama vaikust helide vahel. Just nendel hetkedel sünnib miskit, mitte ei kao. Ma tänan teid, mu kallid õitsengulased."

Hinnang: Korraldajate lõpulause "Näitejameisterlikus on elementaarne ja selle põhjal festivalile tükke ei valita". Näitlejad olidki head, lavameistrid ja valgustajad veel paremad, aga ikkagi saadi kokku nõukaaegselt nostalgiline keskpärane tükk. Igav pantomiimlik algus, karaokebaari kontsert ja segased tunded. Kõike seda saatis LP-muusika. Ega muusika oli ju hea veel selelst ajast, kui muusikat teha osati, aga vahepeal tundus, et teatrietenduse asemel olen sattunud vinüülide kuulamise õhtule.

Läbitav sein oli väga leidlik ning pettis ära küll. Aga kahjuks on see ka ainus asi mist vististi kauemaks ajaks meelde jääb. Natuke urgitses mälestusi nüüdseks enamasti surnud koperatiivide hiilgeaegades, kui lääne rämpsu õhinal hakati Eestisse tooma. Aga ega midagi ümber mõtlema ei pannud.

Tallinna Linnateater - Keskööpäike - (Vanemuise suur maja, 08.09.2011) ****

Autor(id): Arthur Valdes,Anu Lamp

Žaanr: eksperimentaaletendus

Näitlejad: Anne Reemann, Elisabet Tamm, Külli Teetamm, Helene Vannari, Andero Ermel, Alo Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Veiko Tubin

Tutvustus: Eelmise sajandi algus oli murranguline aeg igasuguses kunstis, kaasa arvatud teatris. Püüti rebida end lahti möödunud sajandite kivistunud arusaamadest seoses ilusa ja inetu, hea ja halva, õige ja valega, ning leida uusi, teistsuguseid väljendusvahendeid. Plahvatuslikult arenesid uued voolud nagu ekspressionism, futurism, konstruktivism jne. Euroopas ilma teinud suundumused jõudsid otsaga ka Eestisse ja üheks siinseks teatriuuendajaks oli Arthur Valdes, salapärase elukäiguga multitalent, kelle teatrialasest tegevusest ei olnud aastaid midagi teada. Hiljuti, aga tulid arhiivisügavustest esile Valdese visandid 1927. aastal kavandatud teatrieksperimendi kohta. Paraku jäi lavastusprotsess toona katki, kuna Valdesel tuli seoses äriasjadega kodumaalt lahkuda. Nüüd, ligi sada aastat hiljem otsustas "Keskööpäikese" trupp Valdese teatriuuenduse lõpule viia. Selle käigus eksperimenteeritakse näitlejatehnika esmavahenditega nagu hääl, žest ja liikumine, püütakse esitada tihendatud ekstraktina Tšehhovi "Kajakat", mängitakse valguse, rütmi, aegluubi ja kiirendusega jpm. "Keskööpäikest" iseloomustab mängurõõm, otsingulisus, fantaasia ja visuaalsus.

Hinnang: Teine etendust järjest, mis algab pantomiimiga. Kuid siin tekkis kohe pinge ja publik sai naeruga kaasa elama hakata. Läbi prooviti väga palju võtteid ning lõpuks kogunes kildudest nauditav elamus. Vinti keerati muidugi kõvasti üle (klaverikujuline leierkast, setu keelne Hamleti monoloog, kordused erineva tempoga), aga eks see tugevdab head tunnet, et etendus lõpuks läbi sai et puhata.

Mustvalge lava, mäng valge valguse ja pimedusega oli võluv. See võiks olla üks etendus, mille valguse juhtimist võiks tahta juhtida. Ühelt poolt lihtne aga teisalt suurt täpsust nõudev.

Märkused: Saalist lahkudes oli täielik keelte baabel. Kuigi ei suuda hästi ette kujutada, kuidas seda tükki on üldse võimalik sünkroontõlkega edasi anda (mitmed minutid ilma tekstita ja siis pikalt kiirkõnet) tundus, et välispublikule läks etendus korda.

Eesti Draamateater - Kas ma olen nüüd elus - (Sadamateater, 07.09.2011) ***

Autor(id): Siim Nurklik

Žaanr: draama

Näitlejad: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding

Tutvustus: Kolm inimest ja üks ahv murravad öösel sisse tundmatusse kontorisse. Neil on aega kuni hommikuni. Nad teavad, et maailma valelikkust, tinglikkust ja konstrueeritust läbi näha ei ole raske, raske on midagi asemele panna. Aga nad püüavad. Nad mängivad mänge, sest see on veel ainus võimalus, kuidas inimeste tähelepanu võita. Manitsused ja noomitused ei aita juba ammu. Nad mängivad armastust ja surma ja kaarte ja kodu ja majanduskatastroofi. Nad mängivad,, aga nende valu on tõeline. Kuidas me jõudsime olukorrani, mille eesmärgiks on teha rahast rohkem raha, tööst rohkem tööd ja puudusest rohkem puudust? Miks me arvame, et kõige õnnelikum elu on temal, kelle elu on pealtnäha kõige sarnasem õnneliku filmiga (või laulu või artikli või pildiga)? Millal me muutusime võimeliseks inimsuhteid kümnepallisüsteemis hindama? Mida tähendab lahe? Millal miski sind viimati liigutas? Ja kuidas me jõudsime sinnani, et ainus kokkupuude elavaga on palmisaarepilt meie arvutiekraanil? Me ei tea,, aga me tahame sealt ära. Andke käsi ja läheme koos.

Hinnang: Esimese vaatuse ajal tulid vägisi meelde Ita Everi hiljuti ühes telesaates õeldud sõnad: "Kui ma tulen draamatatrisse, siis ma tahan, et tekst kannaks. Kehakeel on küll oluline, aga kui ma tahaksin seda jälgida, siis läheksin mõnda teise teatrisse". Tegevuste virrvarri oli ju omamoodi põnev vaadata, aga mõttest ja mõttekusest oli raske aru saada. Tõsi teine vaatus tegi olulisi korrektiive.

Meeldis, et etendus käis ka siis, kui etendus ei käinud. Kui naaberuses oli kosta nurinat, et ka koristajat mänginud neiu kummardama veeti, siis minu arvates oli see õige tegu.

Kui rääkida kehakeelest, siis Kristo ahv oli suurepärane. Mari-Liisi joogalikud majandusimeminutid olid hästi välja mängitud (video jäi veidi lühikeseks ja hakkas end kordama, aga muidu sobis kenasti laval toimuva kaosega kokku). Marguse puhul jäi silma väga hea teiste kaaslaste jälgimine ja abistamine. Jan jäi kuidagi krampi. Aga eks igas sissemurgjate kambas peab olema keegi, kes tegevusega päri pole.

Tallinna Linnateater - Biloxi blues - (Vanemuise suur maja, 06.09.2011) ****

Autor(id): Neil Simon

Žaanr: draama

Näitlejad: Priit Strandberg, Karl-Andreas Kalmet, Henrik Kalmet, Pääru Oja, Priit Pius, Piret Krumm Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Sandra Uusberg

Tutvustus: 2010. aasta sügisel Linnateatris käivitunud "Kümme teatristarti" on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. "Biloxi blues", mille toob välja EMTA lavakunstikooli 3. kursuse tudeng Sander Pukk, on teine lavastus, mis "Kümne teatristardi" raames publiku ette jõuab.

"Biloxi blues" on näitekirjanik Neil Simoni poolautobiograafilise "Eugene’i triloogia" teine osa, mille keskmes on noor kirjanikuametist unistav Eugene M. Jerome. 1943. aastal mobiliseeritakse Eugene sõjaväkke, kus ta peab oma saatusekaaslastega kahe ja poole kuu pikkuse väljaõppe jooksul ekstsentrilise seersandi käe all valmistuma sõjaks. Noorus, mis juhuslikult langeb samasse aega Teise maailmasõjaga, ei erine oluliselt noorusest mis tahes muul ajal. Kuuel väga erineva tausta ja maailmavaatega poisil on igaühel oma unistused ning oma hirmud. Väeõppuste sundseisus, aga tuleb neil lisaks sõjapidamisele õppida palju üksteise, iseenda ja elu kohta.

Hinnang: Noortele poistele väga sobiv tükk. Annaks jumal, et nii karme katsumusi neil päriselus läbida ei tuleks. Eks sõjaväeõppuste teema annab alati palju võimalusi erinevateks karakteriteks ning süžee pööreteks. Seekord tekitati pinevus ilma paugutamiste ja tulevärgita. Võrreldes filmide ja teiste taoliste teatrietendustega võrreldes on tegelikult tegu üsna leebe variandiga.

Etenduse algusosas tehtud stoppkaadrid ja Eugene M Jerome selgitused aitasid aru saada erinevate poiste taustast. Tõsi ega teadmised USA geograafiast ei ole nii piisavad, et hoomata kus tegevus toimus või kust olid sõdurihakatised pärit. Võib-olle oleks võinud seda veidi visualiseerida.

Etendusesse oli sisse kirjutatud kaks episoodilist naisrolli. See küll aitas üleval hoida armumise, armastuse ja seksi teemat ning võimaldas lisada lavastulike efekte, kuid tegelikult oleks läbi saanud ka ilma. Mobiilide valgusvihud (noored vaatasid enda arvates vargsi kella) olid kõige intensiivsemad just viimase stseeni ajal katoliku tüdrukuga.

Järjekordselt tuleb tänada Linnateatrit selle eest, et nad viitsisid vaeva näha publikule parema elamuse andmiseks. Suure lava kasutamine nii teatrisaali kui mängupaigana andis tükile hoopis teise värvingu. Tegemist on väiksema saali tükiga.

Tartu Uus Teater - Peeter Volkonski viimane suudlus - (Tartu Genialistide Klubi, 15.04.2010) *****

Autor(id): Urmas Vadi

Žaanr: draama

Näitlejad: Peeter Volkonski, Laura Peterson

Tutvustus: Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamKaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge, nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada; milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus, kostüümid, publik.

Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!

Hinnang: Pool etendust oli igav, aga ülejäänud pool etendusest raamis seelle igava osa nii osavalt tervikuks, et kokkuvõttes on tegu väga huvitava ja pingelise etendusega. Ja seda olenemata asjaoludest, et nagu lubatud ei kasutatud mingit dekoratsiooni peale paari tooli, valgus oli kogu etenduse aja ühesugune ning muusikaline kujundus puudus.

Peeterile oli nii palju laenatud teksti kirjutatud - vahepeal tekkis tunne, et tegu on monoetendusega, mida mängib kaks näitlejat. Ja kui Laura lõpuks suu lahti tegi ning kõik pea peale keeras, siis läks alles huvitavaks. Ning lõpplahendus sobis suurepäraselt kokku mängukoha auraga.

Jään nimekaimuga ühele meelele, et on hea, kui seda tükki vaatama minnes on võimalikult vähe infot, mis tegelikult laval toimub. Seepärast sisu ümber jutustama ei hakka.

- kõrvalprogramm,

- põhiprogramm