Draama 2010 Urmase silmade läbi
Kuidas minust sai pressi liige?
Juuli alguses sulatasin üles mäletused 2009 aasta septembri mälestused
tollasest teatrifestivalist ja otsustasin end kaitsta selle eest, et paremad
etendused on toimumise hetkeks välja müüdud. Nagu selgus olin juba hiljaks
jäänud - kuigi Draama 2010 alguseni oli mõned päevad rohkem kui kaks kuud
aega, olid mitmete etenduste piletid otsas. Päris ilma ma muidugi ei jäänud
aga tahtnuksin enamat.
Nädal hiljem sattusin festivali kodulehele
draama2010.festival.ee, Deca
meeskond katkiläinud serveri materjalid tõstnud teistesse. Uudiseid oli vähe
aga üks neist kutsus ajakirjanikke ja blogijaid ennast akrediteerima. Kuna
olin selleks hetkeks juba üle 130 etenduse kohta veebipäevikut pidanud, siis
otsustasin viimase kahe ja poole aasta hobi enda kasuks teenima panna.
Tulemuseks on see, et kannan sellel nädalal punast kaelasilti ja kirjutan
oma teatri- ja festivalielamustest. Kogun siia lehe alla ka need etendused,
mis olen varem ära näinud.
Etendusevälised muljed
Huvitav asi selle reklaamiga. Ega peale jaanipäeva keegi veel väga
reklaami ei teinud. Üksik auto vaid sõitis festivali värvides. Veebilehel tiksus vaikselt 2009 aasta info, kuniks
server üles ütles. Uuele saidile hakkas Google viitama alles mitu nädalat
hiljem. Samas olid piletimaailmas juba juuli alguses mitmed etendused välja
müüdud. Lehtedesse pole selleks ajaks reklaam veel jõudnudki. Augustis küll
vahepeal kuulutatakse korraks välja uute piletite turule tulekust aga
kiiresti on needki otsas. Klientide petmisena tundub asjaolu, et just siis
alustatakse ka ajalehes teatrifanaatiku paketti 6-le etendusele koos kolme
öise majutusega.
Aga festival on linnas nähtav küll. Punased plagud ja punane mööbel
jääb silma. Tõsi neil vähestel hetkedel mil mina kesklinna juhtusin, ega
uudistajaid üleliia palju ei ole. Koht, kust festivali infot ei leinud on
Lõunakeskuse infostend. Seal jäi hoopis silma samal nädalal toimuv BALTI
RAMP teatrifestival Palamusel. Tõsi lõunakeskuse ees parklas on suur punane
plakat üleval aga sealt jalutan koos teistega kiirel sammul mööda ja infot
kätte ei saanud..
Uute mänguplatside juures jäi silma see kui palju oldi vaeva nähtud
publikuosa ehitamiseks. See ongi see mööndustera teater. Kui mingeid
mööndusi publikule tehti siis vaid seda, et saali kiputi laskma liialt hilja
ning kaelapaeltega inimestele tasuta kohtade leidmineseks kippus liiga palju
aega võtma. Seepärast algasid pooled etendused väljakuulutatust veidi
hiljem. Aga samas ise kaelakaardi omanikuna olin väga rõõmus selle üle, et
saalis kohti tühjaks ei jäetud. Mõned tühjad kohad muidugi ka olid aga seda
pigem seepärast, et potensiaalsed vaatajad olid teinud oma valiku, mida
eelistada.
Draama festivali omapära tundub olema selles, et viimased etendused
hakkavad hilja. Ja vaimsust näitab see, et pärast südaööd alanud etendus on
välja müüdud ning vaheaajal on publik erksam kui mõnel päevasel etendusel.
Kui festival minu jaoks algas pimedas ruumis rohkete küünalde
süütamisega (The End), siis lõppes punases ruumis samuti küünalde
süütamisega (Algus), 111 tunnilise ajavahega. Selle 111 tunni sisse kogunes
7 lavastust kogupikkusega 13 tundi ja 20 minutit (sh vaheajad). Aga see oli
huvitav aeg.
Seekord žüriid ei olnud ja nominente ei jagatud. Aga kui minult
küsitaks paremusjärjestust, siis tõstaksin kokku nähtud 10 etenduse seast esile
järgmised:
- "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater) - väikses
saalis palja tekstiga lummuse tekitamine.
- “The End” (Von Krahli Teater) - parim visuaalne pilt, valguse oskuslik
kasutmine.
- "Meie, kangelased" (Tallinna Linnateater) - parim näitlejate koostöö
ning lavakujundus.
Kui järgmisel aastal festival jätkub, siis võimalusel võtan selelst
ikka osa.
Viited
Muljed etendustelt
1. Vanemuine - Quevedo - (Sadamateater, 01.10.2010) ***
Autor(id): Jaan Undusk
Žaanr: draama
Näitlejad: Hannes Kaljujärv, Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Liina Olmaru, Aivar Tommingas, Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste, Martin Kõiv, Markus Luik, Kristo Toots, Jaan Sööt
Tutvustus: "Quevedo" on kirjaniku ja kirjandusteadlase, akadeemik Jaan
Unduski ainus seni lavastamata näidend, 2003. aastal näidendivõistlusel
esimest kohta jaganud tekst. Undusk oskab suurepäraselt kasvatada
ajaloolistele isikutele "liha luude peale" ja vormida neist sügava siseilma
ja keerulise psühholoogiaga tegelaskujud.
Francisco de Quevedo y Villegas on suur Hispaania luuletaja, kes sündis
Kastiilia kõrgaadli perekonnas 1580. aastal. Vaheldumisi õukonnas ja
pagenduses viibides kirjutas Quevedo väsimatult Hispaania allakäigu
põhjustele osutavaid satiirilisi luuletusi, millest suur osa ei saanud
ilmumisluba ja ringlesid käsikirjas. 1639. aastal vangistatakse Quevedo
Hispaania kuningriigi peaministri krahvhertsog Olivarese salakorraldusega
kui "valitsuse vaenlane". Neli aastat hiljem tagandatakse Olivares
peaministri ametist ja Quevedo vabastatakse, kuid rõske vanglakelder on
laastanud luuletaja tervise.
Kui kahe targa ja võimsa mehe vahel on lahendamata vastasseis, seisab seal
kuskil liiga lähedal - üks naine.
Hinnang: Pikk ja keeruline tükk. Saal köetakse soojaks, ning hoitakse hämar,
et uni kergemini peale tuleks. Eriti esimese vaatuse ajal. Teise vaatuse eel
kõrvetatakse tossusoola, see viib une silmadest.
Lavatehniliselt oli huvitav leid kunstnikerdustega hoiulaegastega trepp. Eks
ta natuke ajastut edasi kannab, aga suures osas ikka sinna teatrimaagia alla
läheb. Teine element, millega kokku ei hoitud oli apelsiin. Ju võeti snitti
Estonia suurest ettevõtmisest "Armastus kolme apelsiini vastu".
Valgus ja videotehniliselt oli tasakaal paigast ära. Video tükkis liialt
peale, süües ära näitlejate ilmed ja kostüümid ning elades etendusest
täiesti eraldi. Kasutatud maalid ja trikid nendega olid küll väga kenad ja
hästi jälgitavad, aga liialt pealetükkivad ja jäid tihti teksti või
tegevusega lahti seletamata. Kui juba efektitama hakati, siis oleks võidud
ka maali "Veenus peegli ees" tekitamisega veidi rohkem vaeva näha. Meeldis
cobo, mis tekitas vangla meeleolu.
Kahe suurmehe vaheline rivaalitsemine jäi kuidagi kaugeks ja arusaamatuks.
Veidi liialt kaua on aega mööda läinud, selleks et mäletada, mis 17. sajandi
Hispaanias toimus. Aga eks kunst ja poliitika kippusidki siis väga läbi
põimuma ja üksteist lämmatama.
Märkused: Alla 18. aastastele ei soovita. Neile, kes teatrist vaid
meelelahutust otsivad, ka mitte.
2. NO99 - Pea vahetus - (Sadamateater, 10.09.2010) ***
Autor(id): Uku Uusberg
Žaanr: draama
Näitlejad: Märt Avandi (Draamateater), Priit Võigemast (Linnateater)
Tutvustus: Raudteejaama ootesaal. Saal, kus oodatakse rongi. Õnnelik pianist
koos oma isikliku orkestriga. Ootamatult siseneb jaama keegi mees, kes
raputab enda riietelt tolmu ja liiva. Ka tema oli omal ajal pianist. Õnnelik
pianist ja tolmune pianist tunnevad teineteist hästi. Nad on justkui sõbrad,
kuid viimasest kohtumisest on jäänud sisse pikk vahe. Ilmselgelt liiga pikk.
Idealism on kohati kohatu - on,, aga kohta ei ole. Ehk ikka on.
Hinnang: Palju kalambuuri ja sõnade pärast juuksekarva lõhkiajamist.
Taustaks kas kammermuusika või nihkega koor. Nii suure nihkega, et sõnade
aru saamiseks peab teksti ekraanilt lugema. Kui Kirisiaiale sai ette heita,
et palju tegelasi teeb tagataustal midagi, siis siin pigem seda, et terve
koorijagu inimesi lihtsalt istus enamuse sellest kolmest tunnist.
Märkused: Etendus algas 15 minutit pärast südaööd ja lõppes 3:07 hommikul.
3. Endla - Algus - (Tartu Genialistide Klubi, 10.09.2010) ****
Autor(id): Andres Noormets
Žaanr: kontsertetendus
Näitlejad: Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kaili Viidas, Ago Anderson, Lauri Kink, Sepo Seeman, Jaanus Mehikas, Feliks Kütt, Janek Kivi
Tutvustus: Miks on pidevalt selline tunne, et tegutseda ja tööd teha tuleb
selle nimel, et ükskord ometi elama hakata? Aga kuidas ma käituksin siis,
kui saabub käsk, et elama tuleb hakata kohe, nüüd ja praegu?
Kas minu sisemine olek ja mind ümbritsevad suhted peaksid sellisele
kiirendusele vastu? Miks on lahenduste tarvis üldse vaja midagi oodata, miks
ma pole rahul sellega, mis mul juba olemas on?
Miks mulle pidevalt sisendatakse, et kõigel on kõigega seos? Kas mina, minu
keha, minu unenäod ja minu teod on ikka üks ja seesama asi?
Nendele küsimustele otsivad kontsertdraamas mängijad vasteid ja vastuseid
sõna ja muusika abil ning tulemused võivad olla oodatust üpris erinevad -
lõbusamad, tõsisemad, arusaamatumad jne.
Hinnang: Väga pika vinnaga etendus. Vaatad esimese vaatuse ära ja ega mingit
sotti ei saa, mis toimub. Sepol on kül väga hea lauluhääl ja pillimehed
mängivad hästi, tekstid on tõsised, aga kõrval toimuvaga tervikut ei teki.
Samas juba üsna teise vaatuse algusest põimitakse varemolnu kenaks
linnupesaks. Kas lõpplahendus nii kena on, eks see jää kõigi enese
südametunnistusele, aga üks täitsa võimalik elust maha kirjutatud lugu on
kokkuvõttes küll.
Meeldis, et tükis ei ropendatud ega mindud vulgaarseks nagu viimasel ajal
kipub kombeks olema.
Märkused: Genialistide klubis pakuti festivali ajal kõige maitsvamat
kooki.
4. Eesti Draamateater - Kirsiaed - (Vanemuise suur maja, 09.09.2010) ***
Autor(id): Anton Tšehhov
Žaanr: draama
Näitlejad: Merle Palmiste, Mari-Liis Lill, Kersti Heinloo, Margus Prangel, Mait Malmsten, Raimo Pass, Harriet Toompere, Jan Uuspõld, Britta Vahur, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere
Tutvustus: Seda näidendit kirjutas Tšehhov väga pikalt ja ylima rangusega –
yks lause päevas. Selleks, et lugu oleks puhastatud igasugustest
liialdustest ja nähtavaks muutuks põhiline sõnum. Ise ta nimetas seda
komöödiaks ja arvestades tema huumorimeelt, see kahtlemata ka nii on.
Tshehhovi lavastused kipuvad tihti just seda aspekti välistama. Nad muutuvad
aeglaseks ja igavaks tundlemiseks. Meie lavastuses midagi sellist ei juhtu.
Lugu ise on lihtne. Peale perekondlikku tragöödiat kolib mõisa ja tohutu
suure kirsiaia omanik pr Ranevskaja Pariisi. Olukord kodus läheb aga
majanduslikult väga keerukaks, võlad panga ees, maksmata intressid jne.
Tegevus algabki hetkest, mil Ranevskaja saabub pärast kuueaastast äraolekut
taas koju oma tytarde, venna ja teiste kodakondsete juurde. Mõis koos
kirsiaiaga läheb oksjonile. Seda oleks võimalik ära hoida, kuid kiindumus
mälestustesse ei lase seda juhtuda.
Näidendis hargnevad väga keerukad intriigid nii armumiste kui ka äri
pinnalt. On värvikaid tegelasi, kes on nagu yks yhele meie igapäevasest
elust maha kirjutatud.
Rollid on võimsad ja neist unistab iga näitleja.
Hinnang: Suur lava, võimsad trossid näitlejate tõstmiseks, mõttetult
mitmekesine valguspark, lavaaugud, mainekad näitlejad. Kuid väikse Vilde
Teatri etendus läks rohkem korda. Seda vaatamata asjaolust, et kavalehele
Draamateater oma väiksest konkurenti ei pannud.
Asi läks kuidagi palaganiks. Ülestõstetud poodiumi taga pidevalt keegi sagis
ja tegi midagi. Tsirkuse numbrid ning asjade otsa komistamise naljad.
Visuaalsed efektid olid lõputust teest, sätendavast päikesest või
metsatukast. Hääbuvat mõisa koos toretseva kirsiaiaga seal ei olnud.
Märkused: Tuleb tänada veelkord Islandi vulkaani. Tänu etenduste vahetusele
nägin ära ka "Grönholmi meetodi", mida vaatamise päeval pidasime lahjemaks
valikuks, aga mis tegelikult oli võrdväärne või isegi veidi parem. Aitäh
muidugi ka Draama 2010 meeskonnale etenduse koju kätte toomise
eest.
5. Endla - Mässajad - (Sadamateater, 08.09.2010) ***
Autor(id): Roy Strider
Žaanr: reisikiri
Näitlejad: Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling
Tutvustus: "Muidugi ma protesteerin,, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei
poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma
olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis
midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale
rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal
aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv
kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad,, aga eesmärgid on samad –
raha ja võim!"
/katkend näidendist/
Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks
midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.
Hinnang: Ootasin enamat. Kuigi tegelikult oli ju kõik olemas. Noored
inimesed rääkisid oma loo sellest, kuidas nad olid väiksed muttrikesed ühes
suures ettevõtmises. Kuidas ühest väikesest mängust võib saada üks suur
jama. Väga kerge on välja loopida erinevaid loosungeid, aga kas me adume ikka
lõpuni, milleni need viia võivad.
Sotsiaalse alatooniga tükk on kindlasti noortele vajalik, sest annab
võimaluse lähiajaloo käsitlust vaadata teise nurga alt ja võib-olla suudab
nii mõnegi ka kõrvale hoida suurtest pahandustest. Või siis vastupidi kanda
teadvusse, et ka teisiti mõtlemine ja tegemine on võimalik. Ning eks
sotsiaalse mälu säilitamiseks ka.
Tempo oli veidi aeglane, tekst monotoone. Poolik kahekordne pilt üritas seda
illustreerida, aga enamasti ei kerkinud piisavalt esile. Teisalt jäi
mitteoluline meediamull ja kära kõrvale andes võimaluse vaikselt kaasa
mõelda - mis oleks siis, kui mina oleksin selle summa keskel.
6. VAT Teater - ... viimane lint / Saare esimene lint - (Athena kultuurikeskus, 08.09.2010) ****
Autor(id): Samuel Beckett
Žaanr: monoetendus
Näitlejad: Tanel Saar
Tutvustus: Kõnealusel lavastusel on vähemalt kaks teatrilooliselt olulist
tahku. Esiteks tehnilisest. Lavastuse raamiks on Becketti "Krappi viimane
lint", kus teatavasti vana Krapp kuulab nooruses räägitud ja lindistatud
sisevestlusi. Lavastusgrupp üritab teatud mõttes olla autoritruu – noore
Krappiga samaealine näitleja Tanel Saar loeb linti selle, mis Beckettil
lindilt kostab. Vana Krapp kuulab neid lindistusi 30 aastat hiljem. Seega
esietendub "Krappi viimane lint" VAT Teatri ja Tanel Saare esituses sügisel
2040. Avalikke salvestusi on planeeritud mitmeid. Paremini õnnestunud
helisalvestus deponeeritakse aastani 2040 Eesti Teatri- ja
Muusikamuuseumisse. Näitejuhtideks/konsultantideks on ka siis Aare Toikka ja
Rait Avestik. Kui see ei peaks, aga võimalik olema, võtavad ülesande enda
kanda järgmised inimesed, kes on nimekirjas, mis on lisatud deponeeritud
salvestisele. Kirjeldatud viisil jääb aastal 2040 lavastus ära ainult sel
juhul, kui ka näitlejal Tanel Saarel pole enam võimalik esineda.
Teisest küljest on tegemist Tanel Saare teatraalse tagasi- ja edasivaatega
oma ameti kontekstis. Ausas ja kohati ka eneseiroonilises avalduses
pöördutakse Jüri Järveti poole, kellelt loodetakse abi ja tuge. Tehnilise
poole pealt tulevad Saarele kohtumise korraldamisel appi video- ja
valguskunstnik. Kuidas ja kas, aga Saare ning Järveti "päris" kohtumine aset
leiab, selgub etendusel. Saar üritab vastata retoorilisele küsimusele: Mis
on tegelikult tähtis...?
Kas Saar ka TEGELIKULT leiab selle, mida kõnealuse lavastuse või avaliku
lindistusega otsib, selgub hiljem. Lavastusgrupp arvab, et sel kavandatud
metafüüsilisel ning metateatraalsel rännakul see siiski õnnestub.
Eesmärgiks on katsetusena "läbida" ka Becketti "Krappi viimane lint".
Kardetavasti intertekstuaalsemalt, kui tavaks. Aidaku meid kõigevägevam.
Hinnang: Huvitav projekt. Minagi olen selles eas, kust pärinevat Krapi
nooruspõlve lindistused. Millised emotsioonid võiksid olla aastal 2040?
Milline on siis tehnika. Juba praegu jääb lint vanavara hulka. Linte veel
leidub, aga makke jääb üha vähemaks ja vähemaks. Kui praegused lindistused
tehti arvutiga ja säilitatakse tõenäoliselt CD või DVD'l, siis milline
andmekandja on valdav siis. Kas praegused andmekandjad üldse peavad vastu 30
aastat.
Video ja helisalvestised sulatati väga kenasti etenduse sisse. Becketi ja
Saare teksti vahel laveeriti kenasti. Kuigi tulevikule mõeldes oleks võinud
Saart veidi rohkem olla. Naiste kaasamine etendusse andis juurde küll veidi
koomikat, aga sellega pingutati natuke ka üle. Eeva ülikond oli liiast.
Märkused: Esietendus. Ei mäletagi millal selles saalis olnud esietendus
oleks nii publikurohke. Samas üks rida jäi veel tühjaks.
7. Tallinna Linnateater - Meie, kangelased - (TÜ Üliõpilasmaja, 07.09.2010) *****
Autor(id): Jean-Luc Lagarce
Žaanr: draama
Näitlejad: Aleksander Eelmaa, Helene Vannari, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Andres Raag, Peeter Jakobi (külalisena), Andero Ermel, Tõnn Lamp, Anu Lamp, Andrus Vaarik, Piret Kalda
Tutvustus: Originaalpealkiri: "Nous, les héros". © Editions Les Solitaires
Intempestifs.
Jean-Luc Lagarce on Prantsusmaal hetkel kõige mängitavam kaasaegne autor,
Eestis oli "Meie, kangelased" tema näidenditest esimene, mis lavale jõudis.
Lugu räägib rändnäitlejate trupist 20. sajandil Euroopa südames – kuigi
autor jätab tegevusaja ja -koha täpsustamata, võib mitmete vihjete alusel
paigutada selle 1938. aasta Prahasse. "Meie, kangelaste" motoks on Franz
Kafka "Päevikute" 1910. aasta avalause: "Pealtvaatajad tarduvad, kui rong
möödub." Kafka tsiteerimine on võti näidendi mõistmiseks, sest Lagarce pole
mitte ainult ammutanud temalt inspiratsiooni, vaid loonud oma näidendi Kafka
kirjutistest laenatud lõike kombineerides – samas on, aga kahe autori
vahelise dialoogi tulemuseks uus algupärane teos. Lagarce kirjutas "Meie,
kangelased" 1994. aastal, vaid aasta enne oma surma, teatritrupile La
Roulotte, mille asutajaks ja juhiks ta oli. Näidend ei räägi siiski mitte
üksnes teatrist ja teatritegemisest, vaid ka teelolemisest, kodutusest ja
isamaatusest, sõja ähvardavast lähedusest, inimese haprusest maailma
halastamatu masinavärgi taustal ning neist, kes argielu väiksuse keskel
ometi otsivad midagi suurt.
Hinnang: Hämmastav, kui palju teatrid on sellel korral vaeva näinud selle
nimel, et publikul oleks etendust hea vaadata. Publikut lastakse saali
võib-olla veidi vähem, aga kõigil on hea vaade etendusele.
Juba ainuüksi dekoratsioon ja butafoor tasus vaatamist. Suhteliselt väikse
maja kohta ehitati üles väga suur mängupind ja selle ääred on täis vihjeid
erinevatele sajanditele.
Suurepäraselt said näitlejad hakkama koos ühes pundis väga väikesel
põrandapinnal. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta. Ning hiljem
kasutati ära kogu mänguplatsi avarus.
Ainuke küsimärk on etenduse pealkiri. Teise vaatuse alguses küll veeretati
juttu isepäisest kangelasest, aga tervikut see kokku ei võtnud. Samas,
milline võiks olla pealkiri mis seda suudaks?
8. Von Krahli Teater - The End - (TÜ Jakobi Spordihoones, 06.09.2010) *****
Žaanr: perfomance
Näitlejad: Mari Abel, Tiina Tauraite, Riina Maidre, Erki Laur, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak
Tutvustus: See kelle südametunnistus on puhas, ei karda pimedust...
On jäänud veel mõned päevad. Päike teeb toa rõõmsamaks ja ma naeratan kui
aknast välja vaatan. See on minu pilt, minu maailmavaade. Ma näen üht
tänavat, mida ma olen näinud juba imikuna. Iga kord kui aknast välja vaatan,
mõtlen, et ma olen seal koos sinuga kõndinud. Ma olen selsamas asfaldil
seistes rohkem kui korra võitnud lahingu surmahirmu ja üksindusega. Ma
kõndisin piki kogu tänavat sinu kõrval, kuni kadusime halli betooni varju.
Öösiti ma karjun hirmust, sest ma kardan,, aga ei tea mida. Ilmselt pimedust.
Siis kaob mälugi. Ja ja koos sellega ka sina. Kui sa oled lõplikult läinud,
jääb minu kohale kummargile ainult külm kosmos. Ma ise ei tea seda. Kosmos,
kes huviga vaatab, kuidas ma oma viimastel hetkedel elust kinni hoian, sest
ma ei oska end lõdvaks lasta.Ta näeb mu ila ja kuuleb kuidas ma hirmust
nutan. Kosmos on minu kohal kummargil asja pärast, mitte kogemata. Tal on
lihtsalt nälg. Ta ootab, et saaks mu silmamunad ära süüa.
Hinnang: Saali lastakse 10 minutit enne etenduse algust. Kuna tegemsit on
draamafestifaliga, siis lastakse istuma ka mõned õnnelikud, kes varem
piletit ei saanud. Kohtade kättenäitamine on aeglane protsess. Seega
teatritegijate algsetele kavatsuste kiuste on võimalik veidi piiluda ja teha
ennustusi, mis toimuma hakkab. Ega palju ei näe, sest kõik mittevajalik on
pakitud musta kardina taha. Silma hakkab kiiresti see, et võimla lakke
(minagi olen selles saalis korvpalli mänginud) on paigutatud päris palju
valgusteid, kuid enamus neist on suunatud arvatavast mängupaigast eemale.
Kas jälle tükk, kus osa tegevust toimub publiku seljataga..
Lõpuks kustuvad prožektorid ja teevad seda oma kahekümneks minutiks.
Ääärepealse istujana näen, et minu kõrval publiku seljataga põrandal
helendavad väiksed kleepsud. Aga valgusmäng küünalde, tõrvikute ja muu elava
tulega käib iidse muinasjutu taustal algses kohas. Ei, ega igav ei ole -
näitlejad valges kõidavad publiku enda külge. Aga ikkagi kõik märgid
näitavad, et midagi veel võimsamat on tulemas.
Ja siis ta tuleb - kahel ekraanil pildishow koos masinliku tekstiga, mille
käigus pillutakse publik teise kohta ning varasemas koordinaadistikus
seljataga ilutseb kaasaegne köök. Valgust on ikka veel vähe. Aga nüüd
hakkavad näitlejad igapäevajuttu ajama suumikrofonidega. Tekstist kumab läbi
eneseiroonia, huumoristlik peegeldus Eesti teatrimaastikul toimuvale ning
kokkuvõte varem toimunule. Sõnamäng on kaasakiskuv, kehakeel huvitav.
Valgust tuleb juurde... Kahjuks ka ropendamisi.
Ning siis algab tõeline perfomance. Sõndadest selle kirjeldamiseks jääb
väheks. Seda peab nägema. Põlema pannakse ka võimsad strobod ning müriseb
vali muusika.
Sellega teatriefektid ei lõppe. Publik paigutub veel ühe korra ringi ning
jälgib vaatemängu 24 erineval arvutiekraanil. Selge, maailmalõpp hakkab
lähenema... Visuaalne haripunkt on juba saavutatud, aga ajuloputus jätkub.
Visuaalselt väga võimas etendus. Lavameistrid ja tehnikud on etenduse
Tartusse toomisega palju vaeva näinud. Suur aitäh neile selle eest.
9. Tartu Uus Teater - Peeter Volkonski viimane suudlus - (Tartu Genialistide Klubi, 15.04.2010) *****
Autor(id): Urmas Vadi
Žaanr: draama
Näitlejad: Peeter Volkonski, Laura Peterson
Tutvustus: Kaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor
ja naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge,
nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada;
milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus,
kostüümid, publik.
Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei
tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb
ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me
väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas
inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite
lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub
ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat
ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja
ootamKaks näitlejat. Üks juba vanem, mees, teine noor ja
naine. Neil on kahepeale üks lugu. See lugu on nii selge,
nad teavad, mis lugu see on, kuidas ja miks seda jutustada;
milline peaks olema nende etenduse lava, muusika, valgus,
kostüümid, publik.
Aga mida teha siis, kui ei ole tekkinud, ja näib, et ei
tekigi, võimalust seda lugu jutustada. Aga aeg muudkui läheb
ja läheb. Kas tõesti pole elul pakkuda seda, mida me
väärime?! Mida teeksite teie, kui te oleksite andekas
inimene, võiks isegi öelda äravalitu? Kas te istuksite
lihtsalt kodus, käed rüpes ja vaataksite, kuidas kõik möödub
ja lähebki mööda. Ometi te teate, et te väärite palju enamat
ning ka seda, et teie lugu ootab teid. Aitab istumisest ja
ootamisest! On aeg endale ise võtta see, mis sulle kuulub!
Hinnang: Pool etendust oli igav, aga ülejäänud pool
etendusest raamis seelle igava osa nii osavalt tervikuks, et
kokkuvõttes on tegu väga huvitava ja pingelise etendusega.
Ja seda olenemata asjaoludest, et nagu lubatud ei kasutatud
mingit dekoratsiooni peale paari tooli, valgus oli kogu
etenduse aja ühesugune ning muusikaline kujundus puudus.
Peeterile oli nii palju laenatud teksti kirjutatud - vahepeal
tekkis tunne, et tegu on monoetendusega, mida mängib kaks
näitlejat. Ja kui Laura lõpuks suu lahti tegi ning kõik pea
peale keeras, siis läks alles huvitavaks. Ning lõpplahendus
sobis suurepäraselt kokku mängukoha auraga.
Jään nimekaimuga ühele meelele, et on hea, kui seda tükki
vaatama minnes on võimalikult vähe infot, mis tegelikult
laval toimub. Seepärast sisu ümber jutustama ei hakka.
10. Tartu Uus Teater - IRD, K - (Tartu Genialistide Klubi, 18.03.2010) ****
Autor(id): Ivar Põllu
Žaanr: draama
Näitlejad: Nero Urke, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Robert Annus (Teater Vanemuine), Juss Haasma
Tutvustus: Kaarel Ird (1909 - 1986) on Eesti teatriajaloo
vastuoluliseim mees. Pätt ja kommunist, lavastaja ja
teatriehitaja, kelleta poleks Tartu linn ja Vanemuise teater
sellised, nagu me neid tunneme.
Ird, K. on mees, kes töötas aastaid maalrina, osales mitmes
teatris, mis kinni pandi, kirjutas vabadussõja-ainelise
näidendi, osales küüditamises, põletas hävituspataljonide
koosseisus maju ja sildu, osales Tartu sõjajärgses
ümberjagamises ja Vanemuise teatri ülesehitamises, oli
surmani tulihingeline kommunist ning mõnegi arvates õige
eesti mees, läks eluloojakul kõigiga tülli ja suri vaimses
üksinduses hullumajas.
Lavastus on tragöödia mehest, kes ei kahtle ega kõhkle
kunagi ning kelle suurim mure on see, et ta ei jõua kõike
ise ära teha. Lavastus on täiesti mittenostalgiline
sissevaade kommunistlikku lähiminevikku. Huumorimeeleta
ekskommunistidele mittesoovitatav!
Hinnang: Nagu juba tutvustusest lugeda võib, siis on tegu
tükiga, mida eri inimesed võivad armastada või siis hoopis
vihata. Minule igatahes meeldis. Eriti meeldis mulle Katrin
Pärn. Kui varasemast oli juba teada, et ta on väga osav
poiste (või siis poisilike neidude) rollis, siis lisandusid
sellele fantastilised Memme ja Kaidu rollid. Väga hästi
sobis noorte sekka Evald Aavik.
Genialistide klubi suutis järjekordselt üllatada lava
paigutusega ja selle kasutamisega. Minu jaoks oli esimest
korda sattuda keset etendust lavale koos kogu ülejäänud
publikuga (tõsi Emajõe Suveteatri 2004 aasta etenduse "Mustlaslaager
läheb taevasse" järel lubati ka erandlikult sama teha aga
siis oli teater selleks korraks juba läbi).
Tekstil oli sügavust ja palju huvitavaid viiteid teatri
ajalukku. Kohati veidi hüplik, aga kildudest sai kokku kena
tervik. Muusikaline kujundus oli nostalgiliselt hea. Vahe
pantomiimidega mindi võib-olla veidi pikale, aga teisalt
andis see aega mõistmaks, mis laval toimub. Eriti hästi
põimiti valguse ja tegevusega etendusesse Jaak Joala.
Julgen etendust soovitada kõigile, kes on pidanud kooliajal
õppima pähe Eesti NSV hümni.
Märkused: Esietendus. Kiita tuleb ka väga head publikut.
Täismajale vaatamata valitses üsna mitu minutit vajalikus
kohas täielik haudvaikus.
11. Tartu Uus Teater - Identiteet - (Kino Ekraan, 30.10.2009) ***
Žaanr: draama
Näitlejad: Nero Urke, Kristel Leesment, Mart Aas, Sulev Teppart, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Tõnis Leemets
Tutvustus:
See on "film", mida tehakse kaamerata. "Film", mille puhul iga etendus on
esilinastus. "Film", mis sünnib vaatajate peades režissööri juhendamisel,
elavas esituses. "IDentiteet" on Tartu Uue Teatri II hooaja esimene
uuslavastus, mis sündinud soovist teha filmi. Just seetõttu näidatakse
film-etendust Tartus kinos Ekraan.
Autori Mart Aasa sõnul on "IDentiteedi" puhul tegemist Jüri unenäolise
teekonnaga iseendani "väikesel, kiirestimuutuval maal, mis otsib suuremat
SKP-d ja oma teed".
Hinnang: Järjekordselt huvitav koht teatri tegemiseks. Lava on vaid meetri
laiune, vaatajate toolid seeest palju mugavamad kui paljudes teatrites.
Küsimus "kes ma olen" on tegelikult väga põhjendatud küsimus. Ja ega me seda
endalt (veel vähem mõnelt teiselt) küsime. Ikkas siis kui elu hakkab ühte
või teistpidi kokku jooksma.
Kui esitada see küsimus sõpradele, siis jäävad nad vastamisega kimpu. Ühelt
poolt ei tea nemadki täpselt ning teisalt kardetakse olukorda veel hullemaks
teha. Jätkuks meil võimet ja oskust ennast peeglist vaadata ja aidata seda
teistelgi teha.
Üsna nutikas valguskujundus. Sobis just sellesse saali, kus näitlejate
hordid ei purusta tekkivat valgus illusiooni. Kui pidev arvuti veateate
"plinn" välja jätta siis oli väga asjalik ka helikujundus. Soome
suusahüppevõistluse kommentaari ja ööraadio kasutamine andis etendusele
värvi juurde.
Dialoog, kus rääkijad üksteisele otsa vaatamise asemel otse publikusse
piidlesid tundus alguses võõras. Aga üldise filmi ideoloogiaga läks see
kokku. Natuke liialt palju pöörati tähelepanu näole, muud kehakeelt oli
vähe.