Ajalugu

 
 
Ülelinnalinnalise kõnevõistluse laureaadi Andres Septer'i võidukõne 1993 aastal.
 
Käies mööda öiseid tanavaid Sa pane tähele:
Sääl kodutuna hulgub Tartu Vaim.
Ei ole asu tal, ei ole kuhugi tal minna -
ta üksikuna hulgub mööda Tartu linna.

On ammugi nüüd möödas ajad,
mil "Werneris" päid segi ajas
poeetidel Tartu Vaim,
toimis katalüüs neil hõõguvates hingedes
ja paberile maandus pingetes.

Tuglas, Semper, Alle,
Leisner, Ariste ja Saage
Tartu Vaimu ikka kampa võtsid -
ei põlanud teist ära ega pidand matsiks.

Rotaliase, EYE'i hoidis Tartu Vaimu kurss.
Seal sõbralikult tema mesti
end hoidis iga õlleuimas burð
ja lahkelt juttu vestis.

Siis oli Tartu Emajõe Ateena
ja Akropolis troonis Tartu Vaim.
Kuid aeg on mööda vooland veena.
Nüüd Akropoli varemetel seisvast putkast
Sa viinereid vaid osta võid.

On läinud vanad ajad, vanad mehed
ammugi on mullas.
Ja noori tõmbab metropol, sääl hiilgust on ja sära
sääl on käsi kullas.

Jah, noored läevad ära, kaasa haaraten
ka tükikese Tartu Vaimu,
sest neil on rahast aimu.
Kui kuskilt leiaks mõne rikka,
inglase või juudi,
Teeks Tartu Vaimust prostituudi.

On võimas metropol, tal väge on ja jõudu.
Kes jõuaks vastu seista, Vaim tunneb jõudu.
Ta kindlustab end viimases kantsis.
Ehk veel ei hakka selle peale metropoli hammas.
Ehk seisavad veel kindlalt kuus toekat valget sammast.

On sambad kindlad, kuid vundament on mäda
Seal kurje mõtteid urgitseb, oh häda.
Kas pole tõesti hirmus see,
et ülikooli viivad Pärnusse.
Jääb viimse kantsita siis Vaim
ja rõkkab võim, rõõmust.
Langenud on Viimne Linn.
Vaim viina kallab, kõrisse
ja Vaimul kirsasaabastega tallab,
sest nii just tema meeles õige on.

Nii Võim ja Vaim on igaveses kokkupõrkes
ja toimub annihilatsioon.
Ja Vaim on igavesti Võimu vastu tõrges.
Kuid mulle ütleb intuitsioon:
Sa karda Võimu,
toeta Vaimu,
kui kaotab vaim, ta iialgi ei sure.
Ta muutub vaid
Ta igavesti jälle tuleb.

          Andres Septer 12a 1993, Tartu