Tartu Tamme Kool

Triin Väli kirjand


Kuidas jaksata?

Sissetallatud radade lõppedes tuleb ise edasi minna, ise käia sisse tee läbi avastamata kõnnumaa, tõusta kõrgemale, kui teised sind toonud on.
Inimese eesmärgiks peaks olema saavutamatu saavutamine. Selleks tuleb tõusta aina kõrgemale, jätta seljataha avastatud punktide valguse kuma. Kas igaüks selleks valmis on, ja mis siis juhtuks, kui on, jääb selle tagasihoidliku kirjatüki raamidest välja; eeldatud on vaid, et ei tohi otsida lohutust madalamatest eesmärkidest ja illusoorsetest saavutustest.
Kõrgetel tippudel on külm, tuge on vaid vaatepiltide ülevusest ja enese vaimukindlusest. Kõrgetele maailmaruumi geeniuste tähtede kõrvale püüdlejal on sageli vaja puhkust. Ja tuge saab leida, kui tal on koht, kuhu tulla, kus on spetsiifiline kodune lõhn ja toapalmidelt pühitud tolm, klaasi taga portselanist nipsasjakesed. Esemed, mis talle ei kuulu, ent meenutavad midagi kodust; mille juurest võib vaadata, kuis argised askeldused neelavad kogu aja, sundimata mõtlema Suurele ja Metafüüsilisele.
Geeniused seda ei vaja. Ja loomulikult kirjeldatud maailm neile ei kuulugi. Nemad on leidnud toe iseendas ja oma kujundite maailmas. Ka ülejäänud inimkonna parimad ja ustavaimad neljajalgsed sõbrad, kellelt paljud leiavad umbisikulist tröösti, on neile vaid vahend mõtete värskendamiseks, neile uue ja ootamatu suuna andjaiks. Miski inimlik pole tõelisile geeniusile küll keelatud, ent tarbetu.
Need, kes pakuvad seltsi üksiklasile ja teenimist suurvaimudele, on loobunud uute radade sissetallamisest. Ent ometi loovad just sellised inimesed maailma, kus elab ka vaimueliit. Viimane saab neilt kõik, mida vaja - materiaalse toe, järelkasvu, austajad, madalamalennulised jäljendajad. Ja see kodanluse klass peab toime tulema oma eluga, ammutades Mõtet geeniuste pillatud teradest.
Need terad pole sugugi väikesed. Kohandatuna antud ajalooperioodile, annavad nad mõtte kogu sümbolite susteemile, mis läbib ühiskonda. Jõudu elada annab inimkonna talletatud ja ümbertöötatud kogemus - on varemgi elatud, ja kuigi aeg on muutunud, on inimene sama. Tema probleem on igavene, samuti nagu selle lahendus. Püüdlemata absoluuti rahuldub kodanlane vastusega, millest edasi ta mõelda ei söanda; ta esitab oma küsimuse eelneva ja oleva aja suurvaimudele ja saab vastuse. Millise konkreetselt, oleneb inimesest enesest, kindel on vaid, et vastus on ammendav. Õiguse saada mitteammendavaid vastuseid kaotas ta, loobudes võimalusest jätta jälgi uurimata pinnale.
Mitteammendavad vastused kuuluvad geeniusile - vabamõtlejaile. Tavainimese raamis elav ei pea looma uusi lahendusvariante, ta jõuab umbseisu vaid siis, kui kaotab jõu otsida, küsida vastust neilt, kes seda teavad. Vaid olles jäänud pärimisega lootusetult hiljaks, nende jaks katkeb. Ning igivanad tõed pressitakse üha uutesse, ajastule kergemalt mõistetavatesse vormidesse, et katkemisi esineks võimalikult harva.
Alati peab olema keegi, kellelt küsida - ja alati keegi ka on. Tugi, millele toetuda kõikvõimalikes olukordades, on tugev. Võimalus tõeliselt kahelda on vaid neil, kes otsivad lahendusi ise, lähtudes iseenese umbsest kogemusest - aga palju neid siiski on? Need, kes üksi lähevad, naudivad suuremat vabadust, aga taluvad ka suuremaid koormaid. Ka jõudu neid koormaid taluda peavad nad leidma oma suuremast vabadusest, seda neile ette näidata ei saa. Ja igaüks võib leida toe - kas iseendas või, nagu see inimkonna suurema osa puhul on, kaaslastes.